Matti Niiranen: Lennart Meri, must Volga ja esimesed vabad valimised ({{commentsTotal}})

www.
www. Autor/allikas: mattiniiranen.fi/Jani Kaila
Esimeste iseseisvuse taastamise järgsete vabade valimiste 20. aastapäeva eel meenutab Soome ajakirjanik Matti Niiranen üht päeva Lennart Meri presidendivalimiste kampaaniast.
20 aastat tagasi, 12. septembril 1992, võtsin ma osa huvitavast valimiste-eelsest turneest. Sain nimelt noore ajakirjanikuna võimaluse sõita Eestis ringi musta Volga tagaistmel koos presidendikandidaat Lennart Merega.

Oli murdeline periood Eesti ajaloos. Riik oli vaid aasta varem oma iseseisvuse taastanud ja nüüd valiti pärast pool sajandit kestnud pausi esimest korda presidenti vabadel valimistel. 1992. aastal oli Eesti siiski veel okupeeritud riik, mis oli üks toonane valimisteema.

Asusime teele juba hommikul vara Lennart Mere koduõuelt Nõmmel. Presidendikandidaati oodates maja uurides ei suutnud ma tõsiseks jääda, kui korraga märkasin ühele aknale kinnitatud silti "Mäntyniemi" [Mäntyniemi on üks kolmest Soome presidentide ametlikust residentsist -toim]. Olin kindel, et see on Lennart Meri huumor - ehitati ju samal ajal Soome lahe põhjakaldal juba kolmandat aastat Soome presidendi residentsi, mis 1993. aastal valmis sai.

Nimi sobis Nõmme majale muidugi selle poolest ka, et selles linnaosas on palju mände [mänty = mänd soome k.].

Kõigepealt sõitsime Tallinnast lääne poole, Soome lahe rannikule Lohusallu, kus Meri pidas rahvusvahelisel noorteseminaril kõne. Pärast seda pöördus must Volga lõuna ja kagu poole. Reis läbi Eesti maapiirkondade kestis peaaegu neli tundi. Teed olid toona veel viletsad ja mulle on meelde jäänud, kuidas autojuht aukudest mööda põikles, püüdes mitte rehve ära lõhkuda.

Hajameelse olemisega Meri suitsetas lakkamatult, luges Izvestijat, viimistles oma kõnet ja kuulas auto riidekonksu külge nööriga riputatud transistorraadiost venekeelseid uudiseid. Valimisteni oli kaheksa päeva aega, aga Merd peeti iseseisvuse tagasi saanud Eesti kõige tõenäolisemaks presidendiks. Volga eesistmel sõitiski meiega kaasa lisaks autojuhile ka turvamees Ants.

Aeg-ajalt küsitles Lennart Meri, boheemlaslik 63-aastane hallipäine härrasmees, mind, enda kõrval istuvat ja fotoaparaadiga klõpsivat soome ajakirjanikku: kust sa pärit oled, Helsingist? Aga su vanemad?

Kui Meri kuulis, et mu vanemad on pärit Karjalast, läks ta nägu särama: "Karjala ja Kalevala!" Ta rääkis tükk aega oma filmidest ja Eesti rahvuseeposest "Kalevipojast". Siis jäi ta pooleks tunniks magama.

Võrus ootas meid Isamaaliidu valimisüritus. Kohaliku koolimaja saal oli viimse kui kohani täis, kohal oli umbes 300 inimest. Lennart Mere kõne oli isamaaline ja hetk ajalooline. Eelmisest korrast, mil Eestil oma president oli olnud, oli möödas 52 aastat. Nüüd valiti uut.

Meri haaras oma kõnega publiku kohe kaasa, võiks öelda, et peaaegu hüpnotiseeris oma kuulajad. Publiku hulgas oli vanureid, kes vahest olid oodanud seda hetke kogu oma eluaja - igatahes nuttis osa neist avalikult.

Presidendikandidaadina okupeeritud riigis

Kui selle päeva kõned olid peetud, kandidaadil lilled peos ja kohvi joodud, hakkas Volga auklikku Võru-Tallinna teed mööda tagasi pealinna poole liikuma. Kui Tartu tuled selja taha jäid, laskus maa peale pimedus. Volga viletsad tuled aeglustasid meie sõitu, aga õnneks oli auto vedrustus pehme nagu Citroenil.

Tagasiteel suitsetas Lennar Meri endiselt, aga haisu järgi otsustades mingit kohalikku marki. Paremad lääne suitsud olid ilmselt otsa saanud. Nüüd oli kandidaat paremas tujus kui hommikul ja leidis aega küsimustele vastamiseks. Vastused venisid pikaks ja jutt jooksis, nagu kirjanikule kohane.

Jõudsime Eesti positsioonini Euroopas. Meri arutles, et mida andekam on noore vabariigi välispoliitika, seda vähem on vaja tulevikus end relvadega kaitsta. NATO-t ei puudutanud ta aga poole sõnagagi. See oleks olnudki üsna hulljulge olukorras, kus Eestis oli veel Vene okupatsioonivägesid. Viimased võõrväed lahkusid Eestist ju alles 1994. aastal.

Meri rõhutas valimiste eel Eesti rolli võimaliku sillaehitajana Venemaa ja Euroopa vahel, eestlastel oli ju kogemust mõlemast.

"Eesti taolisele väikesele riigile on oluline lõimumine Euroopaga. Eestist peab saama osa Lääne-Euroopast," ütles ta mulle ja jätkas: "Me võime rääkida suurest kolmnurgast, mille nurkades on Washington, Moskva ja Berliin. Meie ja nende nurkade vaheline turvalisus- ja tasakaalupunkt on see, mille Eesti peab leidma. See punkt on leitav, kui me mõistame, et Venemaa ja Saksamaa vahele on tekkimas väga oluline koostöö."

Pori lendas valimiskampaanias

1992. aasta septembri alguses oli valimiseelne olukord Eestis üsna tuline. Nii mõnigi Arnold Rüütli vastane seletas mulle siis ärritatult, et ülemnõukogu presiidiumi esimehel olid liiga tihedad sidemed Nõukogude Liidu aegse võimuladvikuga. Rüütli vastased meenutasid, et temast sai kommunistlik noor juba 1946. aastal ja et tema abikaasa isa oli Neeme Ruus, kes käis Moskvas üle andmas "eestlaste vaba tahte avaldusena" sooviavaldust Nõukogude Liitu astuda. Peale selle peeti kahtlaseks, et Rüütel oli juba 1971. aastal Lenini ordeni saanud.

Aga sama tuliselt ründasid Lennart Merd tema vastased. Mere isa kohta väideti, et too olnud KGB agent, kuigi tegelikult oli tegemist vabariigiaegse diplomaadiga. Tema isa tausta tõttu survestasid Eesti kommunistid 1970. aastateni Merd muuhulgas sellega, et tal ei lubatud välismaale reisida.

Lennart Meri mustamine oli Võrus käigu päevadel haripunktis. Merd ärritas see, et tema vastulauseid ei avaldatud eesti meedias, aga ta uskus, et mustamine toob talle sümpaatiahääli. Näitasin talle väljalõiget eelmise päeva Helsingin Sanomatest, kus tema vastulause oli juba ära trükitud. Mere põskedele tõusis suisa puna. Ta ütles, et Eestis valitseb endiselt kommunistlik tsensuur.

Musta Volga lähenes Tallinnale ja Lennart Merel läks kõht tühjaks. Turvamees Ants ulatas talle oma viimase vorstivõileiva. "Meil siin Eestis on selline vahva süsteem, et presidendikandidaat sööb ihukaitsja toidu ära," märkis Meri ja naeratas.

Lennart Meri presidendiks

Nädal aega pärast sõitu Võrru tulin uuesti Tallinna. Oli esimeste vabade parlamendi- ja presidendivalimiste päev, 20. september. Valimised korraldati vastavalt 3. juulil 1992 heaks kiidetud põhiseadusele.

Riigikogu valimistel saavutas suurvõidu Mart Laari juhitud valimisliit Isamaa. Valimisliit kogus hääli eriti linnadest ja ärimeeste ning noorte hulgast. Isamaa sai riigikogusse 29 kohta 101-st ja oktoobris tõusis Mart Laar, 32, uusvaba Eesti esimeseks demokraatlikult valitud peaministriks.

Presidendi otsevalimised võitis ülekaalukalt valimisliidu Kindel Kodu kandidaat Arnold Rüütel, kes sai 42,5 protsenti häältest. Lennart Mere häälte osakaal vastas Isamaa toetusprotsendile, olles 28,7 protsenti. Kuna ükski kandidaat ei saanud absoluutset häälteenamust, läks valik riigikogu kätte.

5. oktoobril 1992 sai Lennart Meri parlamendi liikmetelt 59 ja Arnold Rüütel 31 häält. Merest sai vaba Eesti esimene president pärast Konstantin Pätsi.

Autor on vabakutseline ajakirjanik, mh ajakirja Pro Estonia toimetaja, peatoimetaja ja väljaandja aastatel 1994-2011. Artikkel on algselt ilmunud tema kodulehel www.mattiniiranen.fi.



Lennart Meri Nõmmel. (Foto: Matti Niiranen)




Lennart Meri autos. (Foto: Matti Niiranen)

Toimetaja: Tõlkis ja Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: