Presidendi kõne Tiefi valitsuse näituse avamisel ({{commentsTotal}})

President Toomas Hendrik Ilvese kõne Otto Tiefi valitsuse liikmete pildinäituse avamisel Eesti Pangas 18. septembril.

14. augustil 1941 avaldasid Franklin Roosevelt ja Winston Churchill Atlandi harta, kus toodi ära lääneliitlaste põhimõtted nende võimaliku võidu korral. Seal deklareeriti, et nad tunnustavad iga rahva õigust ise otsustada oma riigikorra üle ja määrata oma saatus.

See deklaratsioon oli okupeeritud rahvastele väga tähtis. See andis lootust taastada kaotatud iseseisvus. See viis usuni saada lääneliitlastelt tuge.

Juba 1941. aasta septembris olid Eesti välisdelegatsiooni liikmed saanud Ühendriikide ja Suurbritannia esindajatelt vihjeid, et Eesti peaks moodustama mingi valitsuse või komitee, mis esindaks Eesti huve väljaspool okupatsioonivõimu piirkonda.

Sellest tulenevalt lõidki Eesti rahvuslikud tegelased 1944. aasta veebruaris Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, mis koondas erinevate iseseisvusaegsete poliitiliste rühmade ja ka okupatsiooni ajal moodustatud vastupanurühmade esindajaid.

Septembris 1944, mil Tallinn varemgi ajaloos juhtunut korrates jäi lahkuva ja pealetungiva armee vahele justkui eikellegimaaks, astus ametisse Eesti Vabariigi seaduslik Otto Tiefi juhitav valitsus.

Rahvuskomitee ja Tiefi valitsuse liikmete käekäik näitab väga kujundlikult tollast olukorda. Esmalt arreteeriti nad Saksa võimude poolt. Seejärel, need, kes ei saanud põgeneda, NKVD poolt. Kõiki neid represseeriti: osa tapeti, ülejäänud vangistati. Need, kes Siberist eluga tagasi jõudsid, pidid kannatama kodanikuõiguste piiranguid.

Meenutagem neid hetkeks nimeliselt:

Peaministri asetäitja Otto Tief - saadeti kümneks aastaks sunnitööle, hiljem oli sunnitud elama Ukrainas ja Lätis.

Haridusminister Arnold Susi - kaheksa aastat sunnitööd ja viis aastat asumist, Eestisse lubati tal naasta 1960. aastal.

Kaubandus- ja tööstusminister Rudolf Penno, kohtuminister Johannes Klesment ja välisminister August Rei - nendel oli õnn pääseda Nõukogude okupatsioonist, aga ka õnnetus mitte kunagi enam näha oma kodumaad.

Rahandusminister Hugo Pärtelpoeg ja teedeminister Johannes Pikkov - nemad surid Siberi sunnitöölaagris.

Sotsiaalminister Voldemar Sumberg - vabanes sunnitöölt 1954, Eestisse tal naasta ei lubatud.

Minister Juhan Kaarlimäe - kuni 1954. aastani vangilaagris, 1969. aastal arreteeriti uuesti.

Põllutööminister Kaarel Liidak - Rahvuskomitee juhatuse esimees suri 1945. aasta alguses.

Ja siis veel kõrgemad riigiametnikud:

Sõjavägede ülemjuhataja Jaan Maide - mõisteti 3. juulil 1945 NL Ülemkohtu sõjakolleegiumi otsusega surma. Hukati Butõrka vanglas 10. juulil.

Riigikontrolör Oskar Gustavson - varjas ennast Rahvuskomitee aseesimehena Saksa okupatsioonivõimude eest ja hiljem Vene okupatsioonivõimude eest. Sooritas detsembris 1945 enesetapu, hüpates NKGB hoones Pagari tänaval ülekuulamisel viibides aknast välja.

Sisekaitseülem Juhan Reigo - arreteeriti ja mõisteti erinõupidamise otsusega augustis 1945 surma. Hukati Tallinnas 4. oktoobril.

Riigisekretäri asetäitja Endel Inglist - vangistati detsembris 1944. Mõisteti augustis 1945 erinõupidamise poolt surma, hukati Tallinnas 4. oktoobril.

Kuidas hinnata Tiefi valitsust nüüd, 63 aastat hiljem? Virisemata ja stoiliselt otsustasid vastutustundlikud ja oma elus juba palju saavutanud mehed, et demokraatliku iseseisva Eesti eest peab võitlema. Ka siis, kui võitlus on lootusetu, tuleb tõusta püsti ja riskida. Oma rahva vabaduse eest seismine ei ole kunagi mõttetu; isegi, kui see tundub lootusetu.

Tiefi ennast ja tema moodustatud kabineti liikmete tegevust on naeruvääristatud kui mõttetut ja lootusetut. Tõsi, põlastajad pärinevad Tiefi valitsuse liikmete represseerijate ja mõrvarite parteikaaslaste hulgast.

Loomulikult tuli Tiefi valitsus Nõukogude ajal olematuks vaikida. Sest on hästi teada, et Tiefi valitsuse tegevusele eelnes mitu aastat vastupanuliikumist, mis oli suunatud nii Saksa okupatsiooni kui ka võimaliku Nõukogude okupatsiooni kordumise vastu. Rahvuskomitee juhit vastupanuliikumise eesmärgiks oli taastada demokraatlik Eesti Vabariik. Selle eest represseerisid neid nii Saksa kui ka hiljem Nõukogude okupatsioonivõimud.

Mida veel järeldada? Aga ennekõike seda, et Eesti demokraatide saatusele vaadates polnud natsidel ja kommunistidel mingit vahet. Sakslased arreteerisid neid keda said, ja kui tulid venelased, arreteeriti nad uuesti. Demokraatiat ega Eestit ei sallinud ei natsid ega kommunistid.

Sellest on kirjutatud ja arutatud nii palju, et ma ei hakka siin seda kordama. Kuid tahaksin praegu selle näituse avamisel küsida: mida meie peaksime täna mõtlema, tegema?

Olulism on neid mehi mälestada ja mäletada, austada ja tänada, sest nende saatus paljastab kõik Stalini tänastegi jüngrite suured valed. Punaarmee ja NKVD "vabastasid" Eestit täpselt niisama palju kui Wehrmacht ja Gestapo enne neid.

Ma tunnen uhkust, ülimat uhkust Otto Tiefi valitsuse üle. Demokraatia ja vabaduse nimel läksid nad vastu oma ettemääratud saatusele, et keegi ei saaks tulevikus väita, nagu oleks Tallinn 1944. aasta septembris "vabastatud". Et lipp, mille Punaarmee Pika Hermanni tornist maha rebis, oli ikka Eesti sinimustvalge, mitte aga natside haakrist.

Kõik, kes elavad Eestis ning kes ei peida salaarmastust totalitarismi ja terrori vastu, peaksid neil päevil langetama pea ja mälestama kõiki neid, kes langesid kahe vägivaldse režiimi ohvriks.

Me peame täna keskenduma sellele, kuidas Eesti riik ja rahvas võiksid jäädvustada nende inimeste mälestust, kes jäid ustavaks oma ameti- ja sõdurivandele, rahva aadetele, vabadusele, demokraatiale ja iseseisvusele, ning keda selle kindlameelsuse eest represseeriti.

Ma kordan oma üleskutset rajada väärikas memoriaal Eesti kümnetele tuhandetele kommunismiohvritele. Mitte vaid stalinismiohvritele, mis muudaks olematuks nende kannatused, keda vangistati, represseeriti ja kiusati taga vahemikus 1953-1988. Me kahjuks ei tea tänaseni kõigi kannatanute nimesid. Meie töö on need välja selgitada ja kivisse raiuda. Nimeliselt.

Ma tean, et see on väga ulatuslik ettevõtmine. Aga ohvrid väärivad seda. Ehk oleks sobilik rajada see memoriaal näiteks Maarjamäele, kus juba täna mälestatakse Teises maailmasõjas langenuid. Võimalik, et leidub veelgi sobivam koht. Ma ei soovi asuda siinkohal otsustaja rolli.

Aga see memoriaal peab valmima meie kõigi ühise töö ja pingutuse tulemusel. See töö saab meid üksnes liita, mitte kunagi ega mingil tingimusel lahutada. Loodan, et Eesti valitsus ja Tallinna võimud koos teiste otsustajatega leiavad endas head tahet alustada selle tööga kohe pärast Vabadussamba valmimist.

Nii jäädvustaksime väärikalt ka Otto Tiefi valitsuskabineti liikmete mälestuse ning need ideed, mille nimel kümned tuhanded meie kaasmaalased kahe kuritegeliku režiimi tõttu põhjendamatult kannatasid.

Toimetaja: Laura Raus



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: