Varro Vooglaid: ajakirjandusliku karistusoperatsiooni musternäide

Viimastel päevadel on Eesti Päevaleht paisanud õhku kahtlustused, nagu saaks Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) oma tegevuseks raha Venemaa võimuringkondadega seotud isikutelt või nagu oleks meie sihtasutuse juhtorganite liikmed lähedastes suhetes vene oligarhide või koguni Ukraina separatistide juhtidega.
Seda on tehtud nii üle kahe lehekülje ulatuvas lehe esiuudises, järgmise päeva juhtkirjas kui ka mitmetes muudes artiklites (vt siit ja siit). Eesti Päevalehe poolt õhku paisatud kahtlustusi on omalt poolt võimendanud ERR (vt siit).
Kõik taolised süüdistused on alusetud ning neil puudub igasugune faktiline aluspõhi. SAPTK ei ole ei otseselt ega kaudselt saanud raha mitte kelleltki, kes oleks teadaolevalt seotud Venemaa võimuringkondadega. Teadaolevalt ei ole meile annetust teinud ükski Vene kodanik ega juriidiline isik, ei otseselt ega kaudselt, olgugi, et meie tuhandete väiketoetajate seas on omajagu vene rahvusest ja vene nimega inimesi, kes on kõigi eelduste kohaselt Eesti Vabariigi kodanikud või elanikud. Eesti Päevalehe poolt välja toodud venelaste nimedest on meile tuttav üksnes hr Jakunini oma, kuid sedagi Eesti meedia vahendusel. Jutt sellest, nagu istuks meie sihtasutuse juhtorganite liikmed vene oligarhidega ühes paadis või oleks nendega lähedastes suhetes, on täielik väljamõeldis ja alatu vale.
Tähelepanuväärselt selgitasime seda kõike lähemalt ka oma vastulauses, mille saatsime Eesti Päevalehele viivitamatuks avaldamiseks juba 25. juuli tööpäeva lõpus, ent 27. juuli õhtuks ei olnud seda ikka avaldatud – vastupidi, samal ajal jätkati üha uute artiklitega SAPTK ja minu isiku suhtes alusetute kahtlustuste ja süüdistuste levitamist.
Kokkuvõttes on iga päevaga üha selgem, et see, mida Ekspress Grupp Eesti Päevalehe juhtimisel ellu viib, on ajakirjanduslik karistusoperatsioon isikute suhtes, kes ei nõustu dominantsele ideoloogiale kuulekust üles näitama ja aastasadu meie kultuuri aluseks olnud kõlbelistest alustõdedest lahti laskma. Õigus on Veiko Vihuril, kes kirjutas tabavalt: "Katsed näidata, et SAPTK rahastajate või vähemalt ideeliste toetajate seas on Putini režiimiga seotud isikud, teenivad vaid üht propagandistlikku eesmärki – tuleb jätta mulje, et perekonna ja traditsioonide kaitsjad esindavad kurjust, pimedust ja tagurlust."
Eelnevat silmas pidades tõusetub aga hoopis tõsisem küsimus sellest, mil viisil meedia Eestis tegutseb. Pidades silmas, et Eesti Päevalehe üks juhtivaid ajakirjanikke, pr Kärt Anvelt, kes on ka kooseluseaduse soosiva kajastuse üks peamistest eestvedajatest, on kooseluseaduse ühe peamise toetaja, sotsiaaldemokraadist valitsuse liikme ja justiitsministri, hr Andres Anvelti abikaasa, näeme, et hoopis Eesti Vabariigis ja eriti Eesti meedias toimuvad asjad üha enam autoritaarsele riigile omase mudeli järgi, mida tavatsetakse Venemaale osundades kritiseerida. Kõike seda on valus ja piinlik jälgida ning ma tean, et piinlikkust tunnevad ka nii mõnedki ajakirjanikud, kes on süsteemi sees.
Eelöelduga resoneeruvad ka Pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu hiljutised otsused, mille kohaselt rikkus Postimees minu kooseluseaduse läbisurumise tagamaadest rääkiva artikli omavolilise kärpimise ja avaldamisaja muutmisega head ajakirjandustava, just nagu ka ERR-i eetikanõuniku poolt kinnitatud tõsiasi, et ERR-i uudisteportaal rikkus SAPTK poolt riigikogule tuhandete protestikirjade üleandmise mahavaikimisega juba teist aastat järjest ajakirjanduseetika põhimõtteid.
Mida aeg edasi, seda selgemalt nähtub, kui tabav oli Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõu Priit Pulleritsu poolt juunikuus antud hinnang, et "kooseluseaduse üle peetavas debatis on Eesti ajakirjandus näidanud end putinliku propagandavahendina", halvustades alatute võtetega kooseluseadust vastustavaid liikumisi ja hoidudes samal ajal homoliikumise püüdluste suhtes elementaarsete kriitiliste küsimuste esitamisest. Kõnekas on seegi, et Postimehe vanemtoimetajana töötav hr Pullerits oli sunnitud kirjutama sellest oma blogis, sest "mujal ei lasta löögile".
Samasse kategooriasse paigutub ka Eesti Päevalehe artikkel, mis pealkirjastati provokatiivselt ja skandaalitsevalt, nagu istuks meie sihtasutuse nõukogu liikmed hr Sławomir Olejniczak ja Oldenburgi hertsog Paul Putini lähikondlastega "ühes paadis". Artikkel rajaneb niivõrd jaburatele väidele, et need ei vaja täiendavaid kommentaare – piisab vaid tõdemusest, et kõik artiklis esitatud seosed on parimal juhul meelevaldsed, halvemal juhul otseselt pahatahtlikud.
Hoopis huvitavam on kõnealuse artikli saamislugu, mis on nagu alatu ajakirjandusliku käitumise õpikunäide. Meile teadaolevalt kirjutati artikkel Eesti Päevalehes valmis juba mõnda aega (rohkem kui kuu) tagasi. Ilmselt oodati artikli väljatoomiseks sobilikku hetke, mis leiti nüüd, kui Ukraina sündmuste taustal on kõige Venemaaga seonduva suhtes kujunenud ühiskonnas väga valulik hoiak.
Seejuures anti mulle artikliga seonduvatele küsimustele kommentaari andmiseks 23. juulil aega vaid mõned tunnid pärast tööpäeva lõppu, mil lõpetasin poja ristsete ettevalmistusi ja suundusin jalgpalli mängima – ajaks, kui koju arvuti juurde jõudsin, oli artikkel juba trükki saadetud. Artikli lõppu trükiti aga ära märkus, nagu oleks ma keeldunud vastamast.
Mis puutub meie sihtasutuse rahaasjadesse, siis selle kohta anname avalikkusele regulaarselt aru – sihtasutuse majandusaasta aruanne on avalik dokument, mis on kõigile huvilistele avalikult kättesaadav, nagu seadus seda nõuab. Samuti on meie sihtasutus rahaasjade usaldusväärsuse tagamiseks allutatud iga-aastasele audiitorkontrollile, mis on kinnitanud, et kõik on korrektne.
Küll aga peame oluliseks rõhutada oma toetajatele antud lubadust, et me ei avalda nende nimesid kolmandatele isikutele. Me ei taha mingil juhul lubada, et meie toetajate suhtes, kelle seas on väga tuntud ja lugupeetud isikuid, hakkaksid toimuma samasugused meedia ja homoaktivistide poolsed alatud rünnakud, nagu on meie vastu suunatud (sh tagaselja meie teiste tööandjate survestamine meie vallandamiseks). Oma toetajate privaatsuse tagamine on meile auasi ja ka kohus, millest me ajakirjanike nõudmistest, laimamisest ja hurjutamisest hoolimata päris kindlasti ei tagane.
Seda, et me ei ole saanud toetusi mingitelt vene või USA päritolu rahastajatelt ega ühestki vähegi kahtlase taustaga allikast, oleme korduvalt välja öelnud. Oma tegevuse alustamiseks oleme saanud sihtotstarbelisi annetusi meiega ühiseid väärtusi jagavatelt ja Euroopas tegutsevatelt TFP-ga seotud ühendustelt, kes elatuvad oma enda maade toetajate annetustest. Kuid juba esimese tegevusaasta jooksul kasvatasime meiegi oma kodumaiste väikeannetajate baasi nii, et praeguseks oleme sõltuvad ainuüksi oma annetajate suuremeelsest rahaliselt panusest meie organisatsioonile.
Samuti oleme toonitanud, et SAPTK on tõeline kodanikeühendus, mis tegutseb reaalselt tänu tuhandetele annetajatele, kes toetavad meie ühist püüdlust seista ühiskonna kõlbeliste alusväärtuste (sh perekonna, abielu ja inimelu austamise) eest. Rõhutame, et me ei ole võtnud oma tegevuseks mitte ainsat sentigi raha ei valitsuselt ega ka Euroopa Liidult, vaid oleme näinud tõesti palju vaeva, et koguda kõik oma rahalised vahendid meie tegevust toetavatelt eraisikutelt. Oleme oma toetajatele väga tänulikud, sest tänu nende lahkusele ja usaldusele (mida Eesti Päevaleht püüab kramplikult hävitada) ei pea me enam mõtlema sellele, kas saame tegevust jätkata, vaid oleme olukorras, kus püüdleme selle ulatusliku laiendamise poole.
SAPTK ei ole alustanud oma tegevust selleks, et teha nägu, nagu tahaks me Eesti tuleviku suundumustes kaasa rääkida, vaid me tõepoolest töötame selle nimel, sest oleme meie maa, rahva ja riigi olukorra ja suundumuste pärast sügavalt mures. Seetõttu ei kavatse me kuhugi ära minna, vaid püüame teha oma tööd aina paremini ning üha laiahaardelisemalt. Usume ja loodame, et meie ustavate toetajate abil see ka õnnestub.
Rääkides avalikustamisest ja läbipaistvusest, võiks aga Eesti Päevaleht (ja Ekspress Grupp laiemalt) hakata ise avalikkusele selgitama, millised on nende suhted suhtekorraldusbüroodega seoses kooseluseaduse läbisurumise püüdlustega. Meile teadaolevalt on vähemalt ühele suhtekorraldusbüroole makstud suur summa raha kooseluseaduse läbisurumiseks vajaliku ühiskondliku arvamuse suunamiseks ning selle eesmärgi nimel meedia ja poliitikute mõjustamiseks avalikkusele nähtamatul moel. Ilmselt andis sellest märku ka kevadel läbi viidud massiivne ajakirjanduslik kampaania kooseluseaduse suhtes soosiva ühiskondliku hoiaku loomiseks ja selle vastaste demoniseerimiseks.
Millisel moel on suhtekorraldajad protsessi suunanud? Millised suhtekorraldusfirmad on asjaga seotud? Kes on seda protsessi rahastanud? Kas ajalehtede toimetused/omanikud on saanud homoliikumist soosivate ja seda vastandavate liikumiste/isikute diskrediteerimise eest raha? Kes? Kui palju? Kuidas? Kas selleks on kasutatud Solarise keskuse raha? Kuidas on asjaga seotud hr Peeter Rebane? Miks mõned Eesti juhtivate ajalehtede ajakirjanikud on öelnud, et neil on keelatud oma lehe veergudel neid küsimusi küsida? Ja nii edasi.
Esitagem retooriline küsimus, miks meie uuriv ajakirjandus neid küsimusi mitte kunagi ei tõstata, olgugi et mitmed tuntud (sh Bonnieri preemiaga pärjatud) ajakirjanikud on mulle eravestlustes kinnitanud, et on suhtekorraldusfirmade tegevusest antud liinis teadlikud.
Igal juhul on see, kui madalale on Eesti Päevaleht oma ideoloogilis-poliitilises kallutatuses ja erapoolikkuses langenud, kurb ja samal ajal ka kõnekas. Loodetavasti ei jää see suurele osale ühiskonnast märkamatuks. Jällegi saan vaid nõustuda hr Vihuri järeldusega, et võitlus kooseluseaduse läbisurumise vastu on muutumas üha enam võitluseks Eesti tõelise vabaduse ja väärikuse eest:
"Me võitlesime nõukogude ikke vastu, et säilitada oma kultuur ja keel ning võita tagasi meilt röövitud riiklik iseolemine. Nüüd tuleb meil seista autoritaarse liberalismi tülgastava orjuse vastu, välismaise diktaadi ja end Karl Vaino kombel võõrisandate teenistusse müünud valitseva kliki vastu, kes armastavad küll demokraatiast rääkida, ent kelle teod näitavad midagi muud."
Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks seisab ka edaspidi ühiskonna loomulike kõlbeliste aluste ja aastasadu meie kultuuri aluseks olnud põhimõtete kaitsel, sõltumata meie naaberriikide või meie oma riigi valitsuse ideoloogilis-poliitilistest suundumustest, huvidest või püüdlustest – just nagu ka meie vastu suunatud rünnakute alatusest.
Eesti Päevalehele ja eesti meediale üleüldse tahan aga soovida vaid üht: rohkem väärikust!
Avaldatud muutmata kujul [toimetuse märkus].
Toimetaja: Rain Kooli