Eesti riigil on ambitsioonikas idee vabaneda aastaks 2050 täielikult põlevkivienergeetikast. Põlevkivi katlaahju ajamise asemel peab praegune keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus õigeks suurendada õlitootmist ja seeläbi muuta põlevkivitööstus tööstusharuks, mis on kõige rohkem heitmeid vähendanud tööstusharu Eestis, kui mitte kogu Euroopas. Nii räägib minister tänases Eesti Päevalehes.

Põlevkivi kasutajaid pigistab ministeerium keskkonnatasude kasvatamisega. Huvitaval kombel mõjutab see tegevus pigem just seda osa põlevkivitööstusest, millele minister tulevikulootused seab. Elektri hinda mõjutab keskkonnatasude tõus märgatavalt vähem kui õlitootmist. Viru Keemia Grupi juhatuse esimees Priit Rohumaa ütles Postimehele, et ministeerium soovib põlevkivi maksustamisega rahastada keskkonnainvesteeringute keskuse tegevust, kuid murrab kuldmune muneval hanel kaela.

Viru Keemia Grupp tahab investeerida õlitööstuse arenguks 400 miljonit eurot, kuid Eesti ebastabiilne keskkonnamaksude poliitika on pangad ettevaatlikuks teinud, kinnitab Rohumaa. Rahvusvahelise audiitorfirma Ernst&Young hinnangul tähendab praegune keskkonnamaksude poliitika põlevkivitööstuse... noh, ütleme, piinarikast tapmist. Tuhanded inimesed jäävad tööta, keskkonnamaksud jäävad lõppude lõpuks saamata ja olemata jääb ka võimalus toota põlevkivist põlevkiviõli kõrval palju kallimaid tooteid, olgu nendeks siis kosmeetikakomponendid, diislikütus või autorehvide tootmises kasutatavad ained. Keskkonnaministeeriumi maksupoliitika on seega lühinägelik.

Tegelikult on asi palju hullem. Eesti riigil puudub maavarade kasutamise taktika, rääkimata strateegiast.

See on mõnes mõttes mõistetav, sest 1980. aastate lõpus alanud iseseisvuse taastamine oli tugevalt seotud keskkonnapoliitikaga. Tollane röövkaevandamine oli Eestile äärmiselt kahjulik. Kuid ajad on muutunud. Muutunud on ka tehnoloogia ja mõtteviis. Keskkonnaministeeriumi tegevust võib aga võrrelda 1885. aastal valminud esimese automudeli sõiduga tänapäeva kiirteel. Nii jääb teistele jalgu ja lõpuks võib ise surma saada ning mõne kaasliiklejagi mõrvata.

Riigil on kava märgatavalt piirata põlevkivitööstust ja keelata isegi mõte uurida fosforiiti. Keskkonnaminister on öelnud umbes nii, et ta ei usu, nagu tohiks Eestis uurida fosforiiti ja kaevandada põlevkivi üle 20 miljoni tonni aastas. Usu abil juhivad oma tegevust soolapuhujad, isegi kirikukogu majandustegevuse alus on olukorra hinnang ja uuringud. Keskkonnamakse ei tohiks tõsta enne, kui riigil on maavarade kasutamise läbimõeldud strateegia.