Turk selgitas, et näiteks Eesti põhiseadus baseerub sellel, et me ei tohi diskrimineerida rahvagruppe, küll aga võib sõnavabaduses kritiseerida religiooni, mida inimene saab ise valida. Sealjuures selgitas advokaat, et põhiseaduses ei ole märgitud, et inimene ei tohi solvuda - igaühel on õigus solvuda.

"Mina arvan, et religiooni või institutsiooni või organisatsiooni vastu avaldatud karikatuur ei saa olla vihakõne. Vihakõne saab olla uskuja vastu," lausus Turk ja nentis, et vihakõne defineerimine on väga keeruline küsimus.

Ajakirjandusõppejõud ja sotsiaaldemokraat Barbi Pilvre leidis seevastu, et Eesti meedias võiks olla kõvasti rohkem teravust. Siiski on Eesti ajakirjanduses ka tema sõnul avaldatud mõtteid tundlikel teemadel. "Ma ei näe, et religioon oleks mingi tabuteema. Kuna me ei usu ja me oleme väga mittereligioosne rahvas, seetõttu võiks neid julgelt käsitleda," lisas ta.

Pilvre avaldas uskumust, et maa, kus saavad ilmuda ka vähemust ja nende usku puudutavad karikatuurid, on vaba maa. "Siin ei saa piire seada, sest siis on tegemist juba tsensuuriga. Kui annad ühe sõrme tsensuurile, siis tuleb kohe järgmine," märkis ta.

Pilvre tõi välja, et immigratsioonipoliitikas on Põhja-Euroopas palju tegemata tööd ja siidikinnaste kasutamist. Eeldus, et teisest kultuuriruumist pärit immigrandid võtavad omaks selle riigi väärtused, ei ole paika pidanud. Samas toonitas Pilvre, et sisserändajad peaksid arvestama, et nad võtavad teises riigis üle ka sealsed väärtused, vastasel korral on dialoog raske tekkima.

Karmen Turk ütles seevastu, et väga raske on minna immigratsioonipoliitikat süüdistama. Immigratsioon ei ole tema sõnul kuidagi seotud sellega, kui palju toimub terroriakte. Turk selgitas, et terroriakt on planeeritud, organiseeritud kuritegevus. Pariisi terroristide eesmärk oli tema hinnangul tekitada lõhestumist, et järjest rohkem inimesi tunnistaks, et Lääne ja islami inimesed ei saa koos elada.

"See ei ole islamiusu küsimus, see on islamiäärmuslaste poliitiline avaldus," nentis Turk. Lisaks tõi Turk välja, et islamikogukondadele on pärast rünnakuid peale surutud, et nad peavad rünnakud justkui hukka mõistma.

Eesti soost moslem Kristi Ockba rääkis, et prohvet Muhamedi kujutamine seesugustel karikatuuridel kahtlemata solvab moslemit, kuna prohvet Muhamed on moslemile lähedasemgi kui perekonnaliikmed. Samuti on prohvet moslemile eeskuju, kelle moodi püütakse olla. Samas tõi Ockba välja, et igaühel on ka olemas võimalus solvuda ja ta ei haara seetõttu relva.

Ockba viitas, et Läänes räägitakse justkui, et ainukesed, kes sõnavabaduse vastu on, on moslemid. "Kui sõnavabadus on ohus, siis süüdistatakse alati moslemeid. Loomulikult on väga palju moslemeid, kellel on probleeme sõnavabadusega," tõdes ta siiski.

Ockba küsis, et kui lääneriikides tahetakse, et sisserändajad võtaksid üle nende väärtused, siis mis need väärtused täpsemalt on? Ja kui sõnavabadus on üks nendest, siis mis juhtub sel juhul, kui kellelegi ei ole vastuvõetav selle väärtuse ülevõtmine. Ta leidis, et ajakirjandusel peab millegi avaldamisel alati olema eesmärk ning arutles, et võib-olla avaldatakse asju lihtsalt kellegi ärritamiseks või müüginumbrite suurendamiseks.

Eesti soost moslem tõi välja, et tegelikult on ka hoiak moslemite suhtes Euroopas viimastel kümnenditel paljuski muutunud. Ockba märkis, et inimesed ei tea praeguste konfliktide ja näiteks Talibani või ISIS-e tekkimise tausta. Ta rõhutas, et paljuski võitlevad moslemid ja araablased praegu just selle vabaduse nimel, mida me siin Euroopas naudime, viidates Araabia kevadele.

Ockba toonitas, et enamik inimesi ei reageerigi seesugustele karikatuuridele, mis avaldati viimases Charlie Hebdos, terroristidel olid aga hoopis teised eesmärgid.

Filmirežissöör ja valitsuse kommunikatsioonibüroos riigi psühholoogilise kaitse edasiarendamisega tegelev Ilmar Raag nentis, et oleks silmakirjalik öelda, et islamikogukonnal ei ole seost immigratsiooniga. Kuid ta rõhutas, et terrorismirünnakute vaatlemisel oleks oluline arvestada sellega, et islamiäärmuslased kasutavad Euroopat ja Läänt instrumendina omaenda sõjas. "See on sõda islamiriikide sees," lausus ta.

Raag tõi välja, et poliitiline islam tekkis alles 1970ndatel aastatel. Ka Kristi Ocbka sõnul ei esinenud varasematel immigrantide põlvkondadel, kes juba ammu Prantsusmaal on elanud, seesuguseid probleeme terrorismiga.

Raag märkis, et väga suur hulk islamikogukonna liidritest on teinud avalduse, et sellised rünnakud pole islam.

"Prantsusmaa on kõige rohkem rääkinud sellest, kui palju Euroopas peaks olema austust teise vastu, et me peaksime austama teisi. Ma arvan, et mul ei ole seda õigust öelda moslemitele, et Muhamed polnud mingi mees," leidis Raag ja toonitas, et siiski ei lahendata erimeelsusi demokraatlikus ühiskonnas vägivalla ja relvaga.

Charlie Hebdo satiirileht pole Raagi sõnul tema maitsele. "Ma paar korda püüdsin seda lugeda, sest teatud ringkondades on see väga populaarne. Minu meelest on see labane, konspiratsioonihõnguline, väga tige kogu aeg. Mul ei olnud naljakas," ütles ta. Raag täpsustas, et Charlie Hebdo ajas väga selgelt oma vasakäärmuslikku agendat.

"Keskmine haritud prantslane seda ka väga ei lugenud," leidis Raag ja lisas, et Charlie Hebdo on rohkem kultuuriline fenomen.

Raag arutles, et kui ta Eesti kultuuriruumis ei leia ühtegi nii püha asja, mille üle ei võiks nalja teha, siis kas talle tegelikult ei olegi mitte miski püha. Raag leidis, et võib-olla puudutaks teda pisarad temale lähedase inimese silmis. "Ma ei julgeks tema kurbuse üle nalja heita, ütleda, et ei, sul tegelikult ei ole valus," lausus ta ning leidis, et puhtalt inimesena ei tohiks kellelegi põhjustada kannatusi.