Kuuldes muret, et õpilastel on liiga palju kodutöid, tahaks esimese hooga ehk käsi lohutavalt kokku lüüa ja hüüda: „Oi, nii küll ei tohiks!“, kaasa noogutades, et kuskil struktuurides on kallutatud jõud, kes seda ebaõiglast koormat õpilastele peale suruvad. Ometi on üle pea kasvanud kodutööde hunnikul mitu võimalikku tahku, mis enne lõpliku hinnangu andmist lähemalt uurimist vajavad.

Mille põhjal vanem otsuse langetab, et lapsel on liigselt kodutöid? Kas selle järgi, et õpilane tõesti peabki lahendama igal õhtul 2-3 või enam tundi järjest erinevaid ülesandeid? Selle järgi, et vanem lihtsalt näeb e-päevikus pikka harjutuste loetelu, süvenemata selle sisusse? Selle järgi, et laps lülitab laualambi välja alles hilisõhtul ja/või on hommikuti väga väsinud ilmega?

Kas kodutööde rohkus on süstemaatiline – läbi kogu kooliaasta või näiteks veerandi lõppudel – või pigem juhuslik ehk tuleb ette suvalistel ajahetkedel õppetöö jooksul?

Ning kõige olulisem küsimus: miks selline olukord on üleüldse tekkinud?

Soojendusharjutused Facebookis

Kui siiski tundub, et lapsel on tõesti liiga palju kodutöid, tuleks esmalt jälile saada, kuidas ta õppima on harjunud – ja mitte ainult kodus, vaid ka koolis. Pinginaabriga tunni ajal muljetamine, käe külge kasvanud nutividinad, aga ka ülesannete vähem või rohkem teadlik eiramine ning laua najal magaminegi – seda kõike tuleb tundides ette, mõnel õpilasel harvem, mõnel liiga sageli. Kui noormees või neiu veedab suure osa tunnist mõeldes, kuidas keelatud telefon salaja uuesti taskust välja võtta nii, et õpetaja aru ei saa, või kuidas küll klassikaaslase selja varjus paariks minutikski tukastada, läheb värske materjal kõrvust mööda ning aeg selgituste küsimiseks ja ühisülesannete lahendamiseks libiseb käest.

Kodus õppima sättides teeb nii mõnigi „natuke“ soojendusharjutusi Facebookis või „ühe mängu veel“ mõnes välismaises virtuaalkeskkonnas, enne kui päriselt asja kallale asub – kümnest kohe-ausalt-ka-alustan-minutist saab märkamatult tund ning hilisõhtu tiksub halastamatult lähemale. Kui laps pole ka koolis väga hästi tähele panna suutnud, pikendab segaseks jäänud materjali selgeks tegemise vajadus koduste tööde lahendamiseks kuluvat aega ja meeleheidet veelgi.

Olen minagi kõrgkoolipinki nühkides liiga sageli sirutanud käe mobiiltelefoni järele, et Facebooki, Twitterit või e-postkasti „korraks“ kontrollima minna, avastamaks hulga minutite pärast, et ma ei pannud õppejõu jutust kõrva taha sõnakestki. Olen mõnikord loobunud loengus konspekteerimast vabandusega, et küll ma kodus kiiresti korrates asjale ise pihta saan, avastamaks, et see pihta saamine tähendab päris mitut tundi iseseisvat tööd. Kahjuks pole kedagi teist peale iseenda kiruda, sest kui üldhariduskoolis on üsna tavapärane, et õpetaja juhib tähelepanu aja väärkasutamisele ning püüab õpilaste keskendumisvõimet pikendada („Pane telefon ära!“, „Triin, tee palun kokkuvõte, millest ma rääkisin!“, „Ole hea, näita mulle tunni lõpus oma vihikut!“), siis ülikoolis on vastutus pea täielikult õppuri enda kätes.

„Peab“ versus „tahan“

Aja ebatõhus kasutamine pole seega sugugi pelgalt laste mure, vaid – mulle näib – nutiühiskonna süvenev haigusnähe. Tihti ei suuda nüüdistäiskasvanugi järjest ühe asjaga üle viieteistkümne minuti tegeleda, ihaledes aina mõne uue kõrvalise tegevuse järele, kiigates „korraks“ uudisteportaale või suhtlusvõrgustikke, lükates olulisemaid töölõike edasi pudi-padi lahendamisega. Probleemi suurimad eitajad nimetavad seda uhkusega „rööprähklemiseks“, kui ühe ekraani peal on mõni populaarne sari osade kaupa jooksmas, teise ekraani peal läbisegi sotsiaalvõrgustikud ja chat'i-kastid, töösse puutuvad dokumendid, paar uudisteportaali, aju paralleelselt rehkendamas, mida ja mis järjekorras teha, kuhu eelmine tegevuslõik pooleli jäi, ega siit või sealt midagi unustatud pole, oh!, küll nüüd oli sarjas hea ameerikamaine nali, peaks vist sööma midagi...

Kui õppimine või mistahes töö on meile vastik, igav, ebamugav või ka liialt mugav; kui pole selget arusaama, kelle või mille jaoks seda tehakse ehk teisisõnu puudub tegevusel eesmärk ning sisemine põlemine selle poole pürgimiseks, kipumegi valima „nõmeda ja mõttetu“ tegevuse asemel selle lõbusama ja lihtsama ajaviite. Ülesanded jäävad tunnis lahendamata, oluline töölõik lõpuni viimistlemata ning seega „pärast tunde“ lõpetada – kui seda pealehakkamist siiski tekib.

Kuigi on pedagooge, kes leiavad, et tingimata iga tunni lõpus on lihtsalt igaks juhuks tarvis jätta mõni kodune harjutus, on ülesannetel – nii koolis kui ka kodus lahendatavatel – enamasti mingi konkreetne eesmärk: harjutamine, kinnistamine, uue materjaliga tutvumine, et järgmises tunnis saaks juba kiiremini asja kallale asuda, koduvaikuses keskendumise võimaldamine, tundide põnevamaks ning tähenduslikumaks tegemise lootus ja nii edasi. Omaette küsimus on, kas õpilased neid eesmärke – või teema omandamise vajalikkust tervikuna – teadvustavad või tähenduslikuks peavad.

Kui uurisin teismelistelt, miks nad enda hinnangul koolis käivad või miks üht või teist teemat õpitakse, sain sageli vastuseks: „Sest peab...“. Liiga suur hulk inimesi käib ka tööl ainult selle pärast, et „peab“, mitte selle pärast, et „tahan!“ – „tahan teada, osata, mõista, suuta, teha!“ Hamba- või mistahes muu arsti juures peab käima, teadmisi ja oskusi omandada ning tööd teha võiks saada isiklikust tahtmisest lähtuvalt. On see võimalik?

Minu unistus on endine: võtta kogu koolisüsteem mõtteliselt juppideks lahti, vaadata, milliseid oskuseid on tänapäeval ja tulevikus tarvis ning ehitada üles kool, kus töö ei käi lüngast lünka, tulbast tulpa ja kellast kellani, kus on tunniplaanis mh ained nagu ajaplaneerimine, enesejuhtimine, õpioskused, eesmärgistamine ning iseseisev töö. Luua haridusasutus, mille puhul õpetajad ja lapsevanemad ei tunne enam vajadust korrutada igivana, ent motivatsiooni tapvat mantrat, et pärast kooliaega alles õpitakse tegelikult õppima ja elama ning saadakse teada, mis ühiskonnas päriselt toimub. Ehitada kool, mis õpetab leidma oma tegevustele mõtte ning tahtmise, et tulevikus teeks üha enam inimesi tööd selle pärast, et tahavad, mitte selle pärast, et peavad.

Ent seni tuleb töökoormuse vähendamist või tihti pigem töötegemise imiteerimisele kulutatava aja vähendamist – nii nagu maailmaparandamistki – alustada iseendast. Mida sa, lugeja, praegu tegelikult tegema peaksid?