"Pealtnägija": iga viies üle 55aastane väikelinna naine elab rahustite peal   ({{commentsTotal}})

"Pealtnägija" tänane avalugu räägib nn koduperenaiste narkomaaniast ehk rahusti- ja antidepressandisõltuvusest. Uuringud näitavad, et depressioon on Eestis 88 000 inimesel. Eriti hämmastavad on just rahustite kasutamise numbrid - sisuliselt iga viies üle 55aastane väikelinna naine on rahustite peal.

Meie hulgas on üha rohkem neid, kes ei suuda päeva alustada ilma antidepressandi või rahustita. Peamine põhjus on depressioon, mille all kannatab Eestis 88 000 inimest ehk sama palju kui Tartus elanikke. Värske uuring kinnitab, et meeleolu mõjutavate ravimite tarbimine on meil teiste lääneriikide eeskujul tugevas tõusus. Ühelt poolt on see hea, sest varem aladiagnoositud vaegustele saadakse abi, teisalt on mitmetele kujunenud ravist hoopis laastav sõltuvus – nähtus, mida kujundlikult nimetatakse ka koduperenaiste narkomaaniaks.

Vaimse tervise teemad on eriti tundlikud, mistõttu esinevad selle loo peategelased varjunimedega. Kõik nad on pealtnäha headel töökohtadel edukad inimesed, keda vaadates ei saa aru, et midagi on teisiti. Kuid nende kõigi elule on pannud pitseri depressioon ja selle raviks kasutatud preparaatide negatiivsed mõjud. Kaks kolmest esinejast võtsid hommikul tableti, et üldse olla võimeline näiteks "Pealtnägijale" intervjuud andma.

Et ka võhik asjast aru saaks, tuleb alustada ABC-st. Peamiselt Lõuna-Eestis tegutsev psühhiaatria erialakomisjoni liige psühhiaater Peeter Jaanson selgitas, et tüüpiline depressiooniga patsient kurdab seda, et tal on kadunud rõõmustamise võime, tema meeleolu on püsivalt alanenud, tal on väga raske keskenduda, oma mõtteid koondada, ta tunneb jõuetust, sageli lisanduvad unehäired, isutus ja ülemäärane süütunne.

Levinud arusaama järgi ja lihtsalt öeldes põhjustab depressiooni serotoniini ehk nn õnnehormooni puudus ajus ja moodsad antidepressandid – näiteks Prozac – reguleerivad just seda. Aastaid Inglismaal töötanud ja praegu Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus töötav psühhiaater Eduard Maron märkis, et depressioon on maailmas üks levinumaid probleeme ning et umbes 20 protsenti inimestest võib elu jooksul sellesse haigestuda. Peale selle võib umbes 25 protsenti inimestest haigestuda kas ühte või teise ärevushäiresse.

Tugeva hirmu ja ärevuse vastu on mõeldud eraldi rahustid, nagu näiteks Xanax. Ehkki tegu on väga erinevate preparaatidega, juhtub üsna tihti, et ravi alguses määratakse patsiendile mõlemad, nii antidepressant kui rahusti. Pikaajaline antidepressandi tarvitaja Kati ütles, et kuna antidepressant võib alguses ärevust tõsta, siis kirjutatakse tavaliselt kõrvale ka rahusti.

"Oht on muidugi selles, et nii, kui see rahusti jääb natuke pikemaks ajaks peale, siis inimene võib sellest ka jääda sõltuvusse," hoiatas Kati.

Oluline vahe ongi arstide sõnul just kuuri kestus – rahusteid võib järjest võtta maksimaalselt 4-6 nädalat, antidepressante peab võtma vähemasti aasta.

Paraku on juhuseid, kui asi väljub kontrolli alt. Ühes väikelinnas elav 30ndates aastates Mai nimetab end passiivseks rahustisõltlaseks. Mai ema, pealtnäha ontlik pensionär, tarvitab juba ligi 20 aastat rahustit. Asi algas varastel 90ndatel, mil üleminek ühelt ühiskonnakorralt teisele mõjus raskelt just keskeas naistele. Tekkisid pinged, mis väljendusid füüsiliselt. Lõpuks diagnoositi naisel depressioon.

Toona 12aastase Mai ema oli Tallinnas haiglas ja sai antidepressandiravi. Kui alguses arvas ta, et varsti on probleemid möödas, siis tegelikult oli see alles algus. Naasnud tööle, tekkisid uuesti raskused ja masendus, mille peale kodulinna psühhiaater kirjutas emale nii antidepressanti kui juba ka rahustit Xanax.

"See tähendas sisuliselt seda, et ma ühel hetkel kaotasin oma ema nagu inimese, kes võiks olla toeks," nentis Mai. Mai selgitas, et ravimit tarvitades ema empaatiavõime haihtus ning ta muutus justkui robotiks. Kuna tütar oli puberteedieas, tekkisid omavahelised tülid. Ühel hetkel lisandus Xanaxi-sõltuvusele ka suures koguses alkoholi tarvitamine.

"Inimene, kes tarvitab Xanaxit ja kes on purjus, muutub täiesti koletiseks. Ma kasvasin kodus, kus gümnaasiumi ajal igal nädalavahetusel mu ema teatas, et ta läheb tapab ennast ära," meenutas Mai.

Teine näide. Pealinnas elaval Katil diagnoositi depressioon seitse aastat tagasi. Naise elus oli tollal keeruline periood - lein, ületöötamine ning suhteprobleemid. Kati sõnul ta ise ei tahtnudki ravimeid võtta, aga teda lohutati, et kui need midagi halba teevad, siis saab need iga hetk ära jätta.

Noor naine sõi antidepressanti, käis teraapias, muutis elustiili ja tajudes paranemist, otsustas koos arstiga aastapäevad hiljem tabletist loobuda. "Kui ma arsti skeemi järgi selle ravimi võtmise lõpetasin, tekkisid väga tugevad sümptomid - väsimus, unehäired, ärrituvus, meeleolu kõikumine, depressioon," meenutas ta.

Nii kordus mitu ringi – ravimid aastaks või kauemaks peale ja seejärel katse loobuda. Iga kord kaasnesid üha hullemad nähud. Ühel hetkel oli justkui järsk kuristikku langemine, kus Kati muutus umbes nädala aja jooksul enam-vähem toimivast inimesest täielikuks inimvareks. "Mul oli kuskil kaks kuud oli selline periood, kus iga sekund oli piin iseenda kehas olla, väga tugev depressioon. Mõtlesin väga palju surmast, oli hirm, täielik ebaturvalisuse tunne, ärevus," kirjedas Kati toonast seisundit.

Tema elu oli kokku kukkunud. Haiguse tõttu läks juba varem lõhki Kati kooselu, nüüd määrati talle ka ametlik töövõimetus. Koos arstiga hakati taas katsetama eri ravimeid. "Sellest kõige hullemast olen tasapisi välja tulnud, aga tegelikult ravimid enam miskit head ei hakanudki tegema. Ainult sellised väga tugevad kõrvalmõjud olid - unehäired, apaatia, väsimus, tundetus, et sisuliselt olingi selliseks juurviljaks muutunud."

Kui naine pisut toibus, hakkas ta täpsemalt lugema ravimite kohta, mida võtab. Kati, kes peab end tõsiseks, teaduse usku inimeseks, avastas enda sõnul palju üllatavat. "See, mida meile tihti räägitakse, et depressioon on põhjustatud serotoniini vähesusest ajus, on tegelikult müüt. Mitte üheski uuringus mitte kunagi ei ole tõestatud, et depressioonis inimesel oleks serotoniini ehk seda õnnehormooni ajus vähem," kinnitab Kati.

Kati sõnul sai ta teada, et sellised ravimid võivad pikaaegsel tarvitamisel põhjustada erinevaid probleeme, sealhulgas kutsuda esile suitsidaalsust ja vägivaldsust. "Sain teada ka seda, et nendest võõrutus võib olla teatud juhtudel päris ohtlik ja see võib tekitada tugevaid ja pikaajalisi probleeme."

Mai on ema haigusega koos elanud kogu täiskasvanu ea. Nüüdseks kahekordne vanaema on korduvalt käinud rahustivõõrutusel, kuid alati algab kõik taas otsast. Kõiki käänakuid pikas ja õudses teekonnas pole põhjust lahata, kuid paar aastat tagasi elas Mai ema üle insuldi. Paraku ei lõpetanud ka see tsüklit.

"Insuldi üle elanud 60+ naisterahvas läheb perearsti juurde ja ütleb, et ta tahaks nüüd jälle Xanaxit igapäevaselt tarvitama hakata ja perearst kirjutab siiamaani neid ravimeid. Ma ei kujuta ette, mis selle arsti mõtlemises või psüühikas toimub, kes sellist asja teeb. Et kirjutab lihtsalt neid Xanaxeid välja aastaid, mitte kuid. Me räägime ca 20-st aastast," on Mai nördinud.

Arste, kes konkreetseid isikuandmeid teadmata, neid kaasuseid kommenteerisid, jahmatas nii pikk rahusti tarvitamine. "Absoluutselt selge, et see on väljaspool kõikidest ravijuhendite soovitusest, see ei ole normaalne," kinnitab Eduard Maron

Peeter Jaansoni sõnul paneb psühhiaatrite erialakomisjon kõikidele arstidele, kes rahusteid välja kirjutavad, südamele, et kui peaks olema vähemgi kahtlus, et patsient võib saada rahustist sõltuvaks, siis nendele inimestele rahustite välja kirjutamine midagi head endaga kaasa ei too.

Tähelepanuväärne on, et Mai ema tunnistab sõltuvust, aga ei räägi teemast ise, sest kardab pahandada oma arsti, kes on muide selles linnas ainus psühhiaater. Tütar, kes on õppinud muide psühholoogiat ja tegelenud sotsiaaltööga, leiab, et valusast asjast peab avalikult rääkima.

Statistika tõestab tuju mõjutavate ravimite tarvitamise hüppelist tõusu viimastel aastatel. Värske Tervise Arengu Instituudi uuringu andmetel võtab Eestis antidepressante natuke alla viie protsendi inimesi, rahusteid pea iga kümnes. Statistiliselt on rahustitarvitajate esirinnas just naised. Eriti torkavad silma üle 55aastased prouad väikestest asulatest, nagu Mai ema, kellest lausa iga viies pruugib seda. Siit ka kujund – koduperenaiste narkomaania.

Peeter Jaanson rõhutab, et sageli unustatakse ära, et rahusti väljakirjutamine on äärmiselt kerge, aga väljakirjutamise lõpetamine on kordades raskem.

Kui arstid möönavad, et rahustid võivad tekitada sõltuvust ja nende kuritarvitamine on ka Eestis probleem, siis Kati ja tema saatusekaaslaste juttu antidepressantide ägedatest võõrutusnähtudest ja sõltuvusest nimetavad nad ekslikuks. "Antidepressandid ei saa kuidagi sõltuvust põhjustada," ütles Eduard Maron.

Peeter Jaansoni sõnul kipuvad patsiendid sättima võrdusmärki ravi pikaajalisuse ja sõltuvuse vahele.

Kati pole siiski ainus. Skeptikutel on maailmas hulganisti kirjandust ja veebilehti. Lisaks kubiseb lääne meedia väidetavate negatiivsete mõjude lugudest, alates meeltesegaduses enesetappudest kuni lennukipiloodi põhjustatud katastroofini.

Ka Eestis on kahtlejaid, kellel on netis oma kogukond. Üks, kes manitseb ettevaatlikkusele, on Tiit, kellel diagnoositi depressioon kuus aastat tagasi ülikooli ajal ja kes on ka näide, et see pole ainult naiste haigus.

Tiit sõi aastate jooksul vahelduva eduga vähemasti nelja erinevat ravimit, käis psühholoogil ja sai teraapiat. Mõnede rohtudega tekkisid aga ägedad kõrvaltoimed. Näiteks tunne, et kohe minestad. Teise ravimiga kaasnes oluline kaalutõus.

Arstid ei eita, et mõju võib olla individuaalne ja võib esineda ebameeldivaid kõrvaltoimeid. Täna käib asi paljuski katse-eksituse meetodil. Eduard Maroni sõnul lähtutakse kindlasti sellest, mis on patsiendile kõige sobilikum. "See on tegelikult kõige raskem otsus, sest tegelikult ükski meist ei tea, mis võiks sobida. Üsna tihti juhtub nii, et antidepressant lihtsalt ei sobi patsiendile."

Aeg-ajalt tundub, et osapooled lihtsalt nimetavad sama asja eri nimedega. Kui patsiendil tekivad pärast pika kuuri lõppu ägedad nähud, nimetab ta seda sõltuvuseks, arstide sõnul on see lihtsalt haigus, mis tuli tagasi. Meedikud toovad näite, et ka diabeetik või kõrge vererõhuga inimene ei saa elada ravimiteta, aga keegi ei nimeta teda ju sõltlaseks.

Kati on sel teemal oma arstiga palju vaielnud. Tema lahendus on vähendada omal riisikol doosi pika aja jooksul väga pisikeste sammudega. "Ma ei tea, mis mind ees ootab, kuidas see protsess läheb, aga kardetavasti mul läheb veel paar aastat," arvas ta.

Kati tutvusringkonnas on neli inimest, kes sama moodi ravimit doseerivad ja beebisammudega vähendavad. Arstide sõnul on see nonsenss.

Mai on hetkel oma insuldi üle elanud sõltlasest ema ainus hooldaja. Põhjus, miks need inimesed valusatest isiklikest kogemustest asjast avalikult räägivad, on tegelikult ühine – tasub üheksa korda mõelda enne, kui tableti peale minna, sest sealt tagasi tulla ei pruugi olla lihtne.

Kui antidepressantide puhul psühhiaatrid pigem tervitavad tarvitamise tõusu, siis rahustite lai levik teeb ettevaatlikuks. Mullu valmiski haigekassaga, psühhiaatrite ja perearstide koostöös uus ärevushäire ravijuhis, kus veelkord kõiki põhitõdesid ja ka ohte rõhutatakse. Teema on lai ning täna kriimustasime ainult pealispinda. Keda lähemalt huvitab, leiab nö mõlemal leeri lingid "Pealtnägija" kodulehel ja Facebookis.

Toimetaja: Sven Randlaid



Reportaaž | Lipuvabrik: isegi näidised osteti riiulitelt ära!

Kohe 24-aastaseks saav AS Lipuvabrik teeb sel nädalal oma tegevusajaloo suurimat lipumüüki - eestlased tahavad just juubeliks oma majalipud uute vastu vahetada, võileivad lipukestega kaunistada ja paraadile lippudega kaasa elama minna. ERR.ee käis vaatamas, kuidas eestlased taas kannatlikult järjekorras seisavad, sedakorda lipuostusabas.

Sagedased digiboksi restardid on paratamatus, ent igapäevaselt nendega leppima siiski ei pea.

Rike digiboksis: kümnendik Elisa kliente hädas igapäevaste restartidega

Tuhanded Elisa kliendid on viimasel ajal hädas oma digibokside sagedase restardiga. Ettevõte tunnistab, et kümnendikul nende klientidest on digiboksi tarkvararikke tõttu iseeneslikud taaskäivitused muutunud igapäevasteks. Konkurent Telia teeb aga digiboksidele plaanipäraseid tarkvarauuendusi kuni kaks korda nädalas.

Järjejutt: kuidas ma Muski auto ära varastasin
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: