Ma ei käinud nädalavahetusel “Sõbraliku Eesti” üritusel. Käisin hoopis poole perega Pärnus. Laupäeva õhtul sai pojaga basseinis teineteist taga aetud. Pühapäeval jooksin kümme kilomeetrit, Raekülla ja tagasi. Elasin sellel nädalavahetusel rahulikku, võib isegi öelda, et väikekodanlikku tavainimese elu.

Samamoodi ei käinud ma varem suvel ka immigratsiooni vastasel meeleavaldusel. Ma päris täpselt ei mäleta, mida nende ajal tegin, aga kui mu mälu ei peta, oli seegi seotud poegade ja nendega koos veedetud ajaga.

Mõlemal üritusel osales aga mu tuttavaid ja isegi mõned, keda ma julgen oma sõpradeks nimetada. Ja mul on tunne, et osa jaoks neist ei ole ma nüüd enam päris nii inimene kui varem. Pole nagu… minu inimene, nagu Jarek Kasar ehk Chalice laulab.

Hulk inimesi siiski ju käis ühel või teisel üritusel ja ajas enda jaoks olulist asja. Nii olulist, et tasus oma mugavustsoonist välja tulla, väljuda meie kohustuslikkusevabal ajastul oma mõnusate koduseinte vahelt ja minna avalikult märki külge saama.

Märki ju kannab - isegi siis, kui ühtegi linti küljes ei ole - nii ühel kui teisel üritusel osaleja, nii see, kes immigratsiooni vastu meelt avaldab ja allkirju kogub, kui ka see, kes tuleb vihmast hoolimata “Sõbraliku Eesti” idee vaimse vihmavarju alla.

Kannab vabatahtlikult, isegi uhkusega. Sest asi on oluline.

Asi on suisa nii oluline, et nii mõnigi kord on raske mõista, kuidas kõik ei aja sama asja. Mõni isegi ajab vastupidist.

Mis mõttes, kuule!? Sa ei saa aru, mis päriselt toimub või?!

Ma ju räägin sulle, kuidas asjad on! Ikka ei saa aru?

No kurat, kuidas sa võid selline olla… Sa ajad mu nii närvi, raisk…

Hulk Eestit ongi täna juba närvis. Väga närvis on. On närvis ja ärevil ja mures ja hirmul. Ohutunne on nii suur.

Kes kardab selle pärast, et meie pisuke, nüüd juba kaugele alla miljoni rahvakild lihtsalt üleilmastumise teetassis ära lahustub. Kes selle pärast, et poliitikud tõmbavad rahval naha üle kõrvade. Kes kardab veel lihtsamate asjade pärast - näiteks oma lähedaste ja selle pärast, et äkki ei saa nood enam pimedas turvaliselt koju.

Kes aga kardab selle pärast, et lihtsate lahenduste otsimine üha keerulisemaks muutuvale ajale ja ühiskonnale viib lõpuks nii järskude meetoditeni, et vägivald muutub taas kord lubatud - või isegi takkajulgustatud - elukorraldusvahendiks. Mõni kardab lihtsamate asjade pärast - et tema ise või tema lähedased, kes on ühel või teisel moel teistsugused, saavad varsti haiget. Alguses kaudselt ja siis juba otseselt.

Eesti on verilihal.

On nii hullult verilihal, et iga puudutus juba teebki haiget, isegi kui see puudutus on mõeldud parandava salviga leevendamiseks. Ja haigetsaaja esmane reaktsioon haigetsaamisele on väga tihti haiget tegemine.

Ja nii purunevadki sõprussidemed, minnakse tülli perekonniti ja perede sees, juba saadaksegi ja antakse haiget, nii et tolmab.

Sina! Ei, sina! Sina sina!! Mis mina, sina… /-/ SA AJAD MU NII NÄRVI, RAISK!

***

Inimsuhetes võib taolist kriisi üsna tihti kohata. Pealtnäha mõistlikud inimesed on võimelised täielikult n-ö ära pöörama, kui mingi eluline keerdkäik ohustab nende väljakujunenud maailmapilti, millel tihti põhineb kogu nende vaimse ja füüsilise turvalisuse alus.

Lõpuks lüüakse, silmad kinni, pimesi, sinnapoole. Kuulamata enam ammu, mida teisel öelda on. Otsimata enam ammu seda, mis meid ühendab. Sest see, mis meid eristab, on nii ere, et põletab silmi isegi läbi suletud laugude.

“Mis meid seob?” küsis nädalavahetusel ERR.ee arvausrubriigis avaldatud arvamusloos religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar - ühena vähestest viimasel ajal.

Las ma vastan. Nii kurb kui see ka ei ole, samasugune verilihal Eesti on meil juba kord olnud. 1918. aastal, mil suur hulk meie esivanematest tegelikult ei uskunud oma riiki, rahvusesse ega kummagi elulootusesse.

Mis meid sidus? Sõda. Nii lihtne see ongi. Sõda, mis laastas suure osa Eestimaast ja tegi seda suhteliselt leebelt ainult seetõttu, et massihävitusega polnud veel nii kaugele jõutud kui 20 aastat hiljem.

Minu küsimus on, kas seda me tahamegi. Kas meil on tõesti vaja sõda (mida lõviosa tänapäeva inimestest vaid kujutab endale ette end ette kujutada suutvat)? Vaja päris sõda, laastavat ja hävingut külvavat sõda selleks, et suuta aktsepteerida - igas suunas ja isetõmmatud vaimseid rindejooni kaotades - teistsugusust?

Ma ütlen teile, miks ma ei käinud “Sõbraliku Eesti” üritusel ega ka immigratsioonivastasel meeleavaldusel.

Sest ma ei saa olla võitlev aktivist, ükskõik, kas selle võitluse meetodid on pehmed või kõvad.

Sest tegelikult ei erista liberaali ja konservatiivi üldse nii palju, kui meie närvilises õhkkonnas praegu tundub. Liberaali ja konservatiivi vahe on vaid see, kui (hull)julgelt või tagasihoidlik-ettevaatlikult suhtub ta sellesse, et ajad, olud ning maailm ja ühiskond muutuvad ning inimesed koos nendega.

Mina soovin teile kõigile, et absoluutarvude vahele mahuks ka suhtelisust, et lisaks väga kindlatele põhimõttelistele kantsidele eksisteeriks ka ideoloogiline eikellegimaa, kus inimene võib olla mõõdukas optimist või kergekujuline skeptik. Tasakaalukas lootja või pisuke kahtleja.

Lihtsalt inimene. Vaikselt ja väikselt.

***

Mis meid seob? Üks omadus, mis on omane kõikidele liikidele maa peal, välja arvatud vaid vaimselt haiged isendid.

Nii et suuremal osal teist on see kindlasti olemas.

Kaastundevõime.

Kasutagem seda.