Kätlin Konstabel: kohtleks kõiki inimesi nagu koeri ({{commentsTotal}})

Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut.
Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut. Autor/allikas: erakogu

Hiljuti tuli üsna triviaalse, aga elukvaliteedile väga halvasti mõjunud tervisehäda tõttu haiglas noa all käia. Ühelegi inimesele selline asi muidugi ei meeldi, ent ometi meenutan enda kogemust sooja tundega. Jah, tervis sai paremaks, tohter oli tore ja individuaalpalat tegi rõõmu, aga asi polnud selles. Meelde jäi nende töötajate olek, kellega üks patsient kõige enam kokku puutub – õdede ja hooldajate.

Inimesed, kellega kokku puutusin, tekitasid abitus ja hädises minus turvalise ja mõnusa tunde. Tegelikult lausa kindla teadmise, et ma saan hakkama – sest ma olen selles keskkonnas hoitud.

Nad olid võhivõõrad inimesed. Nad ei tegutsenud suurte sõnade ja žestidega või uhkete emotsioonidega pealekäivalt vehkides, vaid napi asjaliku sõbralikkusega. Rohkem polnud vajagi.

Väikesed ja asjalikud hooliva tähelepanelikkuse hetked võhivõõraste vahel. 

Oskus ja soov kõige lihtsamal moel teises head tunnet tekitada... kas pole see aga tavaelus üldinimliku suhtlemise osana muutumas defitsiidiks? Kas me üldse tahame seda osata ja soovida või jääb see omaduseks, mis on määratud vaid teatud ametite esindajatele ja me lepimegi sellega?

Mõelgem korraks. Kõikjal olev infokakofoonia on meile õpetanud, et tuleb aina tähelepanu nõuda – inimeste tähelepanu on ju teadagi piiratud ressurss, selle pärast pärast käib lakkamatu võitlus. Asi pole mitte ainult võõrastes, ka meie enda lähedastel ja sõpradel on enamasti sada tegemist ja mõtet. Seega tulebki enda igast eluhetkest ja tundekatkest teada anda, end näidata ja väljendada. Kui sind tähele ei panda, siis pole sind teistele olemas – oled üksi. 

Linnaväljakul enda elust karjuda ei tundu enamikule hea mõte. Võrgus on mugavam ja on (võlts)lootust kordades suuremale tähelepanusaagile: pea kõik maailma inimesed on tänu väikesele neljakandilisele vidinale kogu aeg meie taskus olemas. Sadades või lausa tuhandetes „sõbrad“ või meie säutsatustest „huvituvad“ inimesed me isiklikus sotsiaalvõrguilmas, muudest rääkimata.

Ühelt poolt võib nii tekkida unistus, et seal peab ju ometi peab olema ka neid, kes minust (just minust!) päriselt hoolivad. Teisalt… oleme realistid. Olgu virtuaal- või päriselu, me tegelikult teame, et rööprähkleval suhtlemiskähkukal – mille ajal saab suitsu- või kohvipausil käia ja vahepeal netti (ülejäänud maailma inimesi ja infot) näppida – ei ole päris kontakti, läheduse või sõprusega mingit pistmist. 

Tähelepanu ja üksinduse nõiaring

Oleme nõiaringis. Mida rohkem tähelepanu nõuame, seda rohkem end üksi tunneme – sest me teame sedagi, et suure punnitamisega kätte saadud tähelepanu pole see päris, „Like’e“ pannakse viisakusest ja tänane netikiitja või kübervestleja on homseks meid juba unustanud.

Meil tekib tähelepanu suhtes tolerants, kunagi pole küllalt ja vaja on järjest suuremaid koguseid, sest tegu on lahja kraamiga, mitte kvaliteetdoosidega. Ehk saaks veel kuidagi huvitavam paista, põnevamalt endast teada anda – siis keegi märkab mind, just need õiged „minu inimesed“?

Prooviks näiteks juba täiskasvanuks saanud laste või soliidses eas abikaasa paljapepulised titepildid üles otsida ja võrku panna, muidugi neilt luba küsimata? Eriliselt masendunuks disainitud postitus ehk aitaks leida seda tõeliselt meist hoolivat inimest, ta kindlasti reageerib?

Teisalt – kui juba enesetapuplaanile viidata, siis võibolla märkab ka ülemus, see ei mõju jälle karjäärile hästi. Lisaks peab välja mõtlema, kuidas masendunud stiil välja kanda. Ei saa ju järgmisel päeval reibaste peo- ja perepiltidega esineda. 

Tegelikkus on väga lihtne. Ainus võimalus leida tõelist tähelepanu, hoolimist ja lähedust eeldab soovi ja oskust teisi inimesi tähele panna, nende vastu natuke siirast ja sõbralikku huvi tunda, empaatiatundlad välja sirutada. 

Ma pole päris kindel, kuidas seda saaks õpetada. Võibolla peaks alustama mujalt, mitte tehnilistest kontaktiloomise oskustest – need on ju olemas, ekstra õpetatakse neile, kes inimestega tööle asuvad. Pilk tuleks pöörata ehk hoiakutele või põhjustele, miks enda teise inimese poole pööramine nii raske on.

Vahel on häda selles, et inimestega natuke tähelepanelik ja sõbralik olemine tundub kuidagi veider, pealetükkiv – isegi kui oleme kuskilt lugenud, et neile see ilmselt meeldiks ja üldse andvat selline asi kõigile hea enesetunde. Võibolla oleme oskamatud, sest päritoluperes pole taoline käitumine tavaks olnud. Võibolla on seal mõeldud, et omad teavad nagunii isekeskis, kes mida mõtleb ja teeb ning võõrastega pole mõtet sõbralik olla, kasutavad veel ära?

Või õppisime kodus küll, aga elu omakorda tegi teiste suhtes ettevaatlikuks? Vahest oleme ise nii üksi ja lootusetult tähelepanunäljas, et meile tundub – alusetult –, et teistele polegi nagu midagi pakkuda? Või hoopis eeldame, et märkamine ja hoolimine võiks käia kavala kauplemise moodi: sina enne mulle ja siis ma vaatan, palju mina sulle?

Ehk oleks abi, kui igapäevases rollimängus meeles hoida neid kõige primitiivsemaid asju, mida loo alguses mainitud meditsiinipersonal teab. Et kõik inimesed tahavad olla terved, valust eemale hoida või sellest vabaneda. Tahavad kõndida ja krapsakad olla, aga vahel kardavad ja siis vajavad selleks teadmist, et kõrval on julgustav (mitte käsutav) pilk ja sõna, parajas doosis.

Et kui meie „raviskeem“ – see, kuidas meid koheldakse – on viltu läinud, peaks me saama sellest märku anda ja seda ei naerda välja. Kui iga uue inimesega kohtudes aktiveeruks meie peades just see info, siis vast vaataks ringi natuke teise pilguga?

Koeraga kohtudes

Üks võimalus tuli veel pähe. Paljudel on loomadega lihtsam suhelda kui inimestega (koera ja kiisupiltide vaimustusest ei hakka siin rohkem rääkima). Kuna mina olen koerainimene, siis pakun välja, et mis oleks kui kohtleksime kõiki inimesi nagu kohtleme koeri, kui nendega kohtume? 

Soovitus pole muidugi juhuslik. Mul on kindel veendumus, et meie pere sügisel lahkunud taksikarvik õpetas mu pojale – nad teadsid üksteist lapse sünnitusmajast koju jõudmise hetkest peale – teiste olenditega olemise ja lävimise baastõdesid nii, nagu ei suuda õpetada ükski udupeen suhtlemistreening.

Aga tagasi koertega kohtumise juurde. 

Eelhoiak on meil eelnevalt enamasti positiivne: koerad on toredad kaaslased ja mõnusad paitada. Mis siis, et teame – neil on iseloom, nendega tuleb aega veeta, jalutada, porised käpad on probleem ja karva ajavad vahel ka. Isegi koera kirbud ja jooksuajad ei muuda me positiivset suhtumist.

Oleme kohtudes tähelepanelikud, sest iga koer on omamoodi ja isegi tuttava koera pähe ju alati ei näe. Võibolla on tal tuju paha, sest torkas eile okka käppa? Kõht natuke liiga täis või tühi? On teiste koertega kohtumisest või uudiste uurimisest närviline? Igatahes me soovime teda mõista, et natuke sõbrustada osata – ja seda me tahame, enamasti isegi siis, kui oleme koera valesti lugedes kunagi näksata saanud.

Ei, me ei kipu kohe ohjeldamatult patsutama või kallistama – teame, et koeral on õigus sellise asja peale protestida. Leiame kontakti rahulikult, võttes arvesse kõiki oma teadmisi ja tähelepanekuid. Eeldamegi, et sõbraks ei saada hetkega, anname üksteisele aega.

Kui koeraga räägime, siis sõbralikult, lihtsalt. Mitte, et teda lolliks peaks – oleme leppinud, et koer oskab ja teab asju, milleni meie ei ulatu ja meid omakorda ei huvita, kas koer omalt poolt meie üüratut raamatutarkust ja karjäärisaavutusi väärtustada oskab.

Teame, et koerani jõudmisel on tähtsaim hääletoon ja olek, mitte sõnade tark sisu. Me ei solvu, kui ta meie mõtteid ei loe ja kõiges sama meelt pole. Oleme realistid, teades, et natuke me koera keelt mõistame, aga paljut mitte. Et selleks tuleb pingutada ja ka siis kõike ei mõista. Aga miskipärast see meid ei häiri, on hoopis huvitav.

Kui märkame, et midagi on vahva olendiga viltu, ei tee me nägu, et pole – tahame ikka aidata. Sest koer on vahva semu, olgu pikkadeks aastateks või ainult väikeseks sügamise- või palliviskamistuuriks. Nii me mõtleme. Isegi kui me oleme kuulnud, et inimene peab olema boss, mitte koer, siis iga loll teab, et jõuga bossiks kippudes ja teisest üle sõites sõprust ei tule. 

Tõepoolest, kui raske see siis olla saab – proovida kohelda inimesi nagu koeri – kui muidu inimestena üksteisega hoolivalt ja tähelepanelikult suheldud ei saa? •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



PIKK INTERVJUU
Toomas Sildam ja Artur Talvik
Talvik ei välista Kaljuranna, Tarandi, Lukase liitumist

Artur Talvik: kui jääd väga pikalt opositsiooni, siis muutud vinguviiuliksTalvik ei välista Kaljuranna, Tarandi, Lukase liitumist

Väljenditeks, mida ta ohtralt ja rõhutatud halvakspanuga kasutab, on poliitiline toiduahel ja kartellierakonnad. Olles valimiskünnise lähedal või tiba allpoolgi, lubab ta oma kodupartei tõsta järgmisel aastal mõjukaks valitsuserakonnaks. Intervjuu Toomas Sildamile annab Vabaerakonna esimees Artur Talvik.

ojasoo ja EV100
Kersti Kaljulaid

President: ka Tiit Ojasoo väärib andestust

President Kersti Kaljulaidi sõnul ei tähenda teater NO99-le tehtud ettepanek lavastada Eesti Vabariik 100 presidendi vastuvõtt vägivalla heakskiitmist. Ühtlasi leidis president, et Tiit Ojasoo tehtut ei saa küll unustada, kuid ka talle tuleks andestada.

uudised
XII noorte laulupidu

Graafikulugu rahvaarvu tõusu taustal: milline on Eesti elanikkond?

Eesti rahvaarv kasvas 2018. aasta 1. jaanuariks võrreldes mullusega 3070 inimese võrra ehk 0,2 protsenti, eelkõige tänu Eestisse tagasi saabunud inimestele. Milline näeb aga meie rahvastik välja seni värskeimate detailsete ehk 2017. aasta alguse andmete põhjal?

Külm ei tapa viirusi ja külmalaine ajal nakatumine ülemiste hingamisteede viirushaigustesse hoopis suureneb.

Külmetushaigusi pole olemas ja külm ei vähenda viirushaigusi

Ilm läks külmemaks ja ERR Novaatori lugejad on kahe päeva jooksul meilt neljal korral küsinud, kas külm tapab pisikuid ja kas nüüd väheneb külmetushaigustesse nakatumine? Vastused on ehk üllatavad ning paraku päris mitte see, mida ilmselt oodatakse.

RMK peakontor Toompuiesteel

Riigiasutuste kolimise plaan hakkab ilmselt osaliselt nurjuma

Valitsuse plaan viia lisaks läinud aastal kokku lepitud tuhandele töökohale Tallinnast ära veel 13 asutuse keskkontorid, hakkab liiva jooksma. Mõned kolimised ootavad küll ees, kuid riigihalduse minister Jaak Aabi soovitud mahtu ministeeriumid ei toeta.

Piret Pormeister Otepääl suusatamise maailmakarika etapil.

Teadlane vastab: miks Otepääl sajab lund, aga Tartus vihma?

On koolitarkus, et mägede kõrgusvööndilisuse tõttu muutuvad olud kõrguse suurenedes üha külmemaks. Tasase Eestimaa metsased künkad ei tundu olevat miski, mis niiväga kohalikku ilmastikku mõjutaks – õhumassid ju libisevad neist sujuvalt üle, mitte ei põrku vastu kiviseina nagu Alpides – või nii vähemalt arvab Novaatori toimetajate käest uurinud lugeja. Miks vähem kui 100-meetrine kõrguste vahe põhjustab juba olulise erinevuse temperatuurides ja lumikattes?

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: