Tõnu Lehtsaar: armastuse surm
Mul on olnud alati raske mõista, kuidas armastus sureb. Võib-olla ma pole päriselt aru saanud, mis see armastus on. Tegelikult ma usun jumalikku, igavest, tingimusteta armastust, kuid elus on seda üsna raske leida. Liiga paljudel juhtudel tuleb ette, et armastust ei ole enam. Kaasa elades armastuse surmalugudele olen segaduses ja mul on raske.
Nõustamistegevuses olen korduvalt näinud, kuidas kunagi leegitsenud kahe inimese vahelisest armastusest pole midagi järel. Veelgi enam, asemele on tulnud põlgus ja vihkamine. Soov teisest vabaneda või isegi teist hävitada on saanud ülekaalukaks.
Armastusel, mida iganes see sõna tähendab, on oma objekt. Me armastame kedagi või midagi. Meie armastus võib kuuluda inimesele, organisatsioonile või ka väärtusele. Mõned sotsiaalselt olulised armastused on ka keeles kinnistunud, nagu näiteks emaarmastus, ligimesearmastus, isamaa-armastus ja tõearmastus.
Olen püüdnud sõnastada armastuse surma mustreid, ehk seda, kuidas armastus sureb. Mulle tundub, et need mustrid on universaalsed, puudutades kõige erinevamaid armastuse objekte. Samas tean, et ükski üldistav mudel ei pruugi konkreetsel juhul täiel määral kehtida.
Armastuse surma õigustatakse objekti muutumisega. See pole enam inimene, kellega mina abiellusin. See pole riik, mille nimel käest kinni hoides laulsime. Alati ma ei saa aru, kas tegelik põhjus on armastatu muutumises või on tegelikult armastatud oma kujutelma armastust. Suhte tegelikustudes pannakse armastus proovile.
Armastuse võib hävitada üle piiri minek. Nii nagu igas suhtes on ka armastuses mingid sõnastamata normid ja eeldused, mille järgimine tagab suhte püsimise. Truudusetus lõhub armastuse. Olemuslikule vastanduv käitumine seab ohtu ka armastuse. Kuidas armastada riiki, mille valitsejad irvitavad rahva kui kõrgema võimu kandja tahte üle?
Armastus võib lakata ka siis, kui armastuseks nimetatakse midagi teisejärgulist või kaasnevat. Kui armastuse sisuks on vaid seksuaalne köitvus, siis pole armastusel pikka iga oodata. Kui isamaa-armastus püsib saaja- ja tarbijamentaliteedil, siis on see tegelikult armastus saamise vastu.
Armastuse võib hävitada ka hirm iseenda ees. Armastus tähendab lähedust, avatust teisele. Probleemiks ei pruugi saada mitte see, mida teisest vastame, vaid see, et kohkume iseenda eest. Kõik suured valed algavad enesepettusest. Need, kes pole iseenda ees ausad, ei suuda ka armastada.
Iseendaga seoses olen näinud kummalist nähtust, mille nimeks võiks olla armastuseväsimus. Seda põevad inimesed, kes on jäägitult pühendunud oma armastuse objektile. Me oleme nii suured, kui suur on see, millele või kellele me pühendume. Kui pühenduja ei võta aega iseendale, ei hoolitse eneseks jäämise eest, siis hääbub kõigepealt armastaja ja seejärel ka armastus.
Sureb see armastus, mis rajaneb peidetud motiividel. Meie armastus NATO ja ELi vastu on rajanenud suuresti vene hirmul. Minul on üha raskem tunnistada end osaks sellest manduvast ja allakäivast kultuurist, õigemini kultuuritusest.
Mis tuleb pärast armastuse surma? Arvan, et see ei pea olema põlgus ja vihkamine. Variantideks on ka kaastunne ja lein. Võib-olla ka jätkuv hoolimine olukorras, kus meist enam suurt ei olene.
On olemas ka tingimusteta armastus. See on armastus kellegi või millegi vastu sõltumata sellest, mida armastatu teeb. Paradoks on selles, et just tingimusteta armastusele lähevad korda armastatu väärteod ja eksirännakud.
See, kes ei armasta, ei hooli sellest, mida teine teeb. Nii võibki armastuseavalduseks saada kriitika väära vastu, mida armastatu võib tajuda kiusu või vihkamisena.
Mina usun, et armastus on võimalik ja et armastus leiab alati võimaluse. Kui miski või keegi on meile tegelikult tähtis, siis ilmselt jääme teada ikka armastama. Ka siis, kui see armastus on valus ja raske. Ehk ongi armastuse elushoidmine inimeseks olemise helgem pool.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli