Tõnu Lehtsaar: sõprusest
Aastaid tagasi, kui elasime perega võõrsil, tegime abikaasaga midagi imelikku. Koostasime nimekirja nendest sõpradest Eestis, kelle ukse taha võinuksime minna öösel kell üks ilma ette teatamata. Ilmselt oli see meie koduigatsuse ja kohanemisraskuste peegeldus.
Sellest ajast olen teadlikult hakanud väärtustama sõprade osa oma elus. Olen rikas mees, sest mul on olnud ja on häid sõpru. Kuigi pean soostuma Ülo Vooglaiuga, kes on väljendanud mõtet, et aastate möödudes südamesõprade arv pigem väheneb.
Võõrsil olen adunud, et sõna sõber tähendab erinevates kultuurides erinevaid asju. Ameeriklase jaoks, tundub mulle, on sõber igaüks, kes ei ole vaenlane. Venelasele on sõber see, kellega parasjagu on koos hea olla. Soomlase sõber on see harv loodusnähtus, mis kujuneb pikkade aastate jooksul.
Eestlase sõber kaldub sinna soome variandi poole. Sõpruse täpsustamiseks kasutame lisaks üldmõistele ka selliseid sõnu nagu näiteks südamesõber, lapsepõlvesõber, parim sõber, suur sõber, vana sõber, hea sõber, tõeline sõber, eluaegne sõber… Arvan, et kõik need sõnad tähendavad erinevatele inimestele mõnevõrra erinevaid asju.
Nõustamistöös olen kokku puutunud mõistega ainuke sõber. See olukord on kahetähenduslik. Ühelt poolt on hea, et inimesel on keegi usaldusväärne, tänu kellele ei olda üksi ja hüljatud. Teiselt poolt on see väga riskantne, kui kogu usalduslik lähedus sõltub vaid ühest inimesest.
Leian, et ainukese sõbra ajad saavad olla piiratud perioodid meie elus. Ennekõike on need kriisi- ja hüljatusperioodid. Pikaajaliselt väljendab ainusõprus pigem sõltuvust ja võimetust suhteid luua.
Sõpruse uurijad on leidnud, et sõpruse liigist sõltumata on sellel suhtel kaks üldist tunnust. Esiteks on sõprus alati vabatahtlik. Sunnitud sõprust ei ole olemas. Teiseks on sõpruse põhiolemuseks avatud usaldus. Sõprusel ei ole eesmärki väljaspool iseennast. Just see teeb minu arvates sõpruse kauniks.
Samas on sõprusel ka oma praktiline tähendus, mis väljendub olulise eluinfo vastastikuses jagamises, emotsionaalse toe pakkumises, usalduses ja kindeloleku tundes, abivalmiduses ning lõpuks omakasupüüdmatus soovis teist õnnelikuks teha.
Sõprusel on see hea omadus, et ta ei välista teisi suhteid. Näiteks tean omast kogemusest kui suur rikkus on see, et minu abikaasa on ka mu väga hea sõber. Samas võivad teised suhted välistada sõpruse. Olen olnud elu näitemängu laval (juhtivates) rollides, kus olen teadlikult vältinud sõbrunemist.
Sõprade puudumine on raske asi. Tavaliselt on see sümptoom, mitte põhjus. Sagedasemad sõbratuse põhjused võivad olla madal enesehinnang, identiteediprobleemid või kohatu käitumine. Paraku võib aga sõprade puudumise põhjus olla ka vaimne üleolek. Olukord, kus lihtsal pole inimesi, kellega oma väärtusi, teadmisi, elutunnetust ja kogemust jagada.
Kuidas sõpradeks saadakse? Arvan, et sõprus on eluime, mida inimestele on jagatud ebaühtlaselt. Midagi saame siiski ka ise teha. Olla avatud ja usaldusväärne, see annab võimaluse teisele inimesele sulle lähenemiseks. Olla kohal raskel tunnil – sõpru tuntakse hädas.
Usun, et kui teise inimesse suhtuda sõbralikult, siis on alati võimalus, et temast võib aja jooksul see päris sõber saada. •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli