Inimese kõige kallim keel on tema emakeel. Eriti rikastel meie seas võib olla mitu emakeelt. Emakeelekõnelejatel on oma emakeele ilu mõistmiseks võimalus võrrelda seda teiste keeltega.

Keeleoskus on väärtus, sest keel ja mõte on omavahel tihedalt seotud. Lingvistilise relatiivsuse hüpotees ütleb, et kuna me mõtleme keeles ja keeled on erinevad, siis on ka erinevat keelt kõnelevate inimeste mõtlemine erinev.

Minu jaoks on keeled elu mõtestamise ja iseenda mõistmise vahendiks. Keel ei ole taandatav sõnavarale ja grammatikale. Mida rohkem keeli, seda mitmekesisem elutunnetus. Vahel mõtlen kaastundega oma Ameerika ja Vene sõpradele, kes valdavalt oskavad vaid oma keelt.

Minu kadunud, Siberis vangis istunud isa õpetas, et elus tuleb hoida seda, mida keegi sinult ära võtta ei saa. Keeleoskus jääb alles ka siis, kui kõik kaotatakse. Keele õppimisel on üsna tähtis metoodika. Järgnevalt tutvustan Tõnu Lehtsaare nimelist võõrkeele intensiivõppe metoodikat.

Lähtealuseks on seisukoht, et kuna keel on suhtlemisvahend, siis keelt ei saa omandada ilma suhtlemata. Kui siin pole, kellega suhelda, siis tuleb minna sinna, kus elavad selle keele emakeelekõnelejad.

• Kui keelt juba natukene oskad, siis mine ÜKSINDA keele emamaale mõnda väikesesse linna ja koli hotelli. Kaasa võta mõni selles keeles kirjutatud raamat.
• Otsi ja kasuta kõiki võimalusi suhtlemiseks. Alusta hotellis hommikusöögiga. Säti ennast kellegi lauanaabriks ja püüa alustada vestlust. Parimad vestluskaaslased on vanemad inimesed. Neil on aega ja mõistmist.
  
• Iga kord, kui administraatorist möödud, tee temaga juttu. Võib-olla ta ei viitsi sinuga rääkida, aga tema ametiülesannete hulka kuulub klientidega suhtlemine.
• Võta ette üks tänav ja käi igas poes. Väikelinna poodides on hommikud uimased ja müüjatel on aega sinuga suhelda. Ütle ausalt, et sa pole ostja, vaid et sa armastad nende keelt. Õpi igas poes ära mõni uus sõna või väljend. Ütle õpitu kõva ja selge häälega välja ning täna oma õpetajat – poemüüjat.
• Et asi sassi ei läheks, võta järgmisel päeval ette mõni teine tänav. Kui kaubandustänavad otsa saavad, siis koli teise linna.
• Kasuta võimalust öelda inimestele midagi ilusat. Võib-olla pead mõned laused enne selgeks õppima. Tänavakoristajale soovi jõudu, kiida aedniku lilli ja ütle ajalehemüüjale, et ta teeb tähtsat tööd. Võid arvestada, et enamikul juhtudel areneb komplimendist välja vestlus.
• Ära karda teha vigu. Isegi võõrfiloloogid kurdavad, et nad ei oska oma sihtkeelt. Keelega on üldse nõnda nagu inimese hingeeluga, et sellest ei saagi lõpuni aru saada. Tuleb lihtsalt leppida, et nii on. Tegelikkuse jaatamises on aga see võlu, et kui me suudame loobuda soovist muuta mitte muudetavat ja laseme sellel lihtsalt olla, siis ta võtab meid oma ilu ning nüansirohkusega oma lummusesse.

Keeleoskusel on erinevaid määratlusi. Minu arvates algab keeleoskus keeletundest. Seda, mis keeltunne on, ei oska ma hästi seletada. Keeletunne on väga lähedane muusikalisele elamusele. Vahel on nõnda, et mingi viis hakkab meie hinges helisema. Kui keel hakkab hinges helisema, me tunneme selle keele rütmi ja kõla, me otsekui sulame selles keeles, siis on keel omandatud. Sõnavara ja grammatika tulevad ise, kui suhelda.

Seega on keele omandamine pigem emotsionaalne, esteetiline, katarsislik elamus. Keeleoskus on elutunnetus ja olemine, mõistmine ning olla lubamine, mis on sõnadest kõrgemal.

Minu jaoks on see ülev tunne, kui oskan teise inimesega rääkida tema emakeeles. See kõik paneb mind oma emakeelt veel enam armastama, sest see on ju kauneim kaunite seas. Teist mõista suudab vaid see, kes teab, kes ta ise on.