Kui esmaspäeval presidendiks valitud Kersti Kaljulaid suudab poliitikute ja rahva silmis õigustada talle antud usaldust, siis on see tugevaim argument valimisseaduse muutmata jätmise poolt, sest on ilmselge, et ta osutus nüüd valituks just tänu hetkel kehtivale seadusele. Teistsuguste reeglite korral ei oleks tal olnud praegu mingit võimalust.

Täiesti mõistetav, et see keeruline protsess, mis viis küllaltki ootamatu tulemuseni, tekitas paljudes kodanikes nördimust ja kärsitust, millele odavat populaarsust haistvad populistid reageerisid kohe algatusega viia seadusesse kiiresti sisse lihtne muudatus, et valimiskogu teine voor lõpeks edaspidi igal juhul presidendi äravalimisega.

Kindlasti tunnevad paljud riigikogulased, et peavad tegema midagi, mis hoiaks tulevikus ära sarnased piinlikud olukorrad, kus nad muutuvad rahva naerualusteks. See on mõistetav.

Kuid seadustes muudatusi tehes tasub pidada meeles vanasõnu, mis annavad edasi põlvkondade jooksul kogunenud elukogemust: tark ei torma; seitse korda mõõda, üks kord lõika.

Keerulistele probleemidele ei ole lihtsaid lahendusi ja kiirustamine võib teha asju veelgi hullemaks.

Poliitiliste jõudude ühisosa ja konsensuse otsimise asemel toimuks kampaaniate käigus ühiskonna veelgi ulatuslikum killustamine.

Mõelgem hetkeks kainelt, mida populistide pakutav väike seadusemuudatus sisuliselt tähendaks ning milline oleks selle mõju järgmistele valimistele.

Kõigepealt seataks sellega kahtluse alla äsja valitud presidendi legitiimsus, andes mõista, et valimiskogus 42% häältest saanud Siim Kallas oleks täna legitiimsem president kui Kersti Kaljulaid, keda toetas 81 riigikogulast. Parlamendi nii suurt toetust ei ole pälvinud ükski varasem president.

Riigikogulased, kes seda muudatust toetavad, õõnestavad mitte üksnes uue presidendi jalgealust, vaid ründavad ühtlasi ka parlamentarismi, sest uue korra alusel läheks presidendi valimine edaspidi alati valimiskokku. Erakondadel oleks siis veelgi enam põhjust hoida kuni lõpuni kinni omaenda kandidaadist.

See tähendab, et poliitiliste jõudude ühisosa ja konsensuse otsimise asemel toimuks kampaaniate käigus ühiskonna veelgi ulatuslikum killustamine. See ei pruugi küll olla eesmärk, mida kõnealuse muudatuse pealepressijad silmas peavad, aga see oleks nende nõudmiste täitmise korral vältimatu, täiesti prognoositav tagajärg.

Nähtavasti ei ole nad ise veel lihtsalt nii kaugele ette mõelnud. Ei tahaks ju uskuda, et need mehed teadlikult Eestile halba soovivad.

Mida siis teha? Minu kui tavakodaniku arvates tuleks loomulikult valida aeglasem ja keerulisem tee – muuta põhiseadust, et minna üle presidendi otsevalimisele. Lihtsad ja kiired lahendused siin ei aita.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.