Hiljuti sattus mu vaatevälja Eesti Autorite Ühingu suvine blogisissekanne, mis ründab energiliselt nii panoraamivabadust kui ka Vikipeediat ja Wikimedia liikumist. Anonüümse bloginupuna ei väärikski see muidu ehk erilist tähelepanu, kuid selgitus tundub vajalik kahel põhjusel: esiteks tiražeerivad autorikaitsjad mitut levinud väärarusaama autoriõigusest ja Vikipeediast ning teiseks otsustas Euroopa Komisjon hiljuti kogu küsimuse liikmesriikidele otsustada jätta, panoraamivabaduse kehtestamist siiski tungivalt soovitades.

Et probleemist ja selle lahendusest aru saadaks, tuleb valed ja pooltõed avalikult ümber lükata.

Kuna mitte kõik inimesed ei veeda oma päevi autoriõiguse seadust lugedes, meenutan lühidalt, milles on küsimus. Nagu hiljuti ka Sirbis pikemalt kirjutatud sai, on riikide suhtumine avaliku kunsti pildistamisse ja nende piltide jagamisse internetis üsna erinev, seda isegi Euroopa Liidu piires. Mõnes riigis on see vaba, mõnes sisuliselt keelatud ning mõnes oleks justkui osaliselt lubatud, ent kuna seadused ei suuda tihtipeale ühiskonna ja tehnika muutustega kaasas käia, tähendab piiratud luba vahel praktikas ikkagi keeldu. Nii on see paraku ka Eestis.

Sirbis ilmunud artikli kirjutamise üks ajendeid oli Lea Libliku Tartu sildade teemaline näitus Tartu Kunstimajas: kogu näitusel oli vaid üks teos (Kivisilda kujutav maal), mis ei kujutanud autorikaitse all olevat objekti. Et kõik Tartu praegused sillad on ehitatud pärast sõda, siis ülejäänud maale kunstnik praegu kehtiva seaduse järgi müüa ei tohiks.

Teoste kujutiste müügist saadav tulu on skulptorite ja arhitekti jaoks üldjuhul marginaalne, kuna avalikud skulptuurid ja hooned on märgatavalt kallimad kui nende pildid. Loojate huvides on, et nende teoste kujutised leviksid, nad oleksid tuntud ja neilt uusi teoseid tellitaks.

Vastupidiselt sellele, mida väidetakse EAÜ blogis, ei ole tegelikult Euroopas üleüldist luba “pildistada ja sotsiaalmeedias vm jagada erinevaid kujutava kunsti objekte”. Eesti autoriõiguse seaduse § 20¹ keelab avalikus kohas alaliselt paikneva kunsti kujutiste ärilise jagamise: lubatud on püsivalt avalikes kohtades paiknevate teoste reprodutseerimine ja üldsusele suunamine “välja arvatud juhul, kui selline teos moodustab kujutise põhimotiivi ja seda kavatsetakse kasutada otsesel ärilisel eesmärgil.”

Sotsiaalmeediast suurem osa on äriline: jagamisplatvormid kuuluvad firmadele, kes kasutavad jagatavat sisu reklaami kaudu tuluteenimiseks, jättes kasutajatingimustes samal ajal vastutavaks sisuloojad. (Kasutajatingimuste lugematajätmine ei vabasta vastutusest. Leping jõustub analoogselt üldise põhimõttega, millega teid kohustatakse parkla reegleid järgima ja tasu maksma, kui oma auto sinna pargite – kui kasutate, siis ühtlasi kohustute.)

Sama kehtib paljude teiste tegevuste kohta, kuid sotsiaalmeedias fotode jagamine on autoriõiguse rikkumistest üks levinumaid. Kasutatava meediumi ja kunstilise taseme järgi, muide, samuti erandeid ei tehta: pole vahet, kas tuletatud teos on foto, film, maal, logo või midagi muud. Juriidikavõõras inimene ei pea tihti oma tegevust äriliseks, samas kui asjatundlik jurist jääb märksa kahtlevamale seisukohale.

Ainsad, kelle jaoks niimoodi kogunev raha vähegi arvestatava summa võiks moodustada, on autorikaitseühingud, kes igalt autoritasult manti võtavad ning kes tihtipeale – nagu Eestiski – pole harjunud oma tuludest isegi liikmetele läbipaistvalt aru andma.

Pooltõeks tuleb tunnistada ka EAÜ väide: “Arhitektid ja skulptorid, kes nende objektide taga seisavad, pole Eestis kunagi hagenud ühtegi inimest, blogi ega meediat.” Eestis tõepoolest ei ole, teistes Euroopa riikides juba on. Iseasi, et sageli ei ole teoste autorid ise hagemisest eriti huvitatudki. Teoste kujutiste müügist saadav tulu on skulptorite ja arhitekti jaoks üldjuhul marginaalne, kuna avalikud skulptuurid ja hooned on märgatavalt kallimad kui nende pildid. Loojate huvides on, et nende teoste kujutised leviksid, nad oleksid tuntud ja neilt uusi teoseid tellitaks.

Ainsad, kelle jaoks niimoodi kogunev raha vähegi arvestatava summa võiks moodustada, on autorikaitseühingud, kes igalt autoritasult manti võtavad ning kes tihtipeale – nagu Eestiski – pole harjunud oma tuludest isegi liikmetele läbipaistvalt aru andma. Siit ilmneb vastuolu autorite ja autorikaitsjate huvide vahel: autorite “kaitsjaid” autori tuntus ei huvita, nende jaoks on oluline vaid raha.

See on ilmselt üks põhjustest, miks EAÜ väidab end kaitsvat arhitekte panoraamivabaduse eest, samas kui Eesti Arhitektide Liit seda avalikult toetab.

Tõsi, ka autorikaitsjate huvide ulatus on erinev. Juhtudel, kui üks autoriühing tegeleb eri valdkondadega, on nende huvides keskenduda eelkõige suurematele rahavoogudele ning jätta väiksemad kõrvale – seda eriti väikeriikides, kus väikesed tasud isegi pika aja peale juristi kulusid ei kata. See teravdab huvide konflikti veelgi, kuna ühing on valmis nõudma nii suuri tasusid, et ka algselt maksmisega nõustunud loaküsijad jätavad tehingu pigem katki.

Autori huvides pilli lõhki puhumine ei ole, kuid autorikaitsjatele annab see võimaluse kulutada oma aega millelegi tasuvamale, näiteks skulptuurifotode asemel popmuusika müügile.

Kohati jõuab EAÜ võitlus panoraamivabaduse vastu ka absurdini. Fraasid nagu “kümneid miljardeid eurosi väärt digigigant Wikipedia" (blogiteksti kirjaviis siin ja edaspidi muutmata) püüavad jätta muljet, justkui oleks Vikipeedia kommertsalustel tegutsev suurkorporatsioon, sarnaselt Facebookile, Amazonile või Google’ile. Tegelikult loovad Vikipeedia sisu tuhanded vabatahtlikud üle kogu maailma, saamata selle eest mingit tasu. Ka Ameerika Ühendriikides tegutsev Wikimedia Foundation (WMF) ei ole äriettevõte, vaid sihtasutus, mis hoiab käigus servereid, palkab juriste ja programmeerijaid ning kavandab vabade teadmiste levitamise edasist arengut.

Vikipeediale hinnasildi külge riputamine on täiesti mõttetu: seda müüa või osta on põhimõtteliselt võimatu.

Raha selleks kõigeks annetavad Vikipeedia kasutajad täiesti vabatahtlikult, suurem osa sihtasutuse tulust tulebki 5–10 euro suurustest annetustest. Kogu entsüklopeedia ülalpidamine sõltub kasutajate hinnangust: kes seda piisavalt heaks ja vajalikuks peab, see ka annetab. Vikipeedia ise kuulub aga selle autoritele, neile vabatahtlikele, kelle pühendumise ja töö tulemusena on sündinud ja areneb üks globaalse infrastruktuuri vältimatuid osi ehk Vikipeedia ja selle sõsarprojektid.

Seepärast on Vikipeediale hinnasildi külge riputamine täiesti mõttetu: seda müüa või osta on põhimõtteliselt võimatu.

Arusaamine Vikipeedia toimimisest ei näi olevat üldlevinud, nii esitab ka EAÜ lennukaid fantaasiaid: "Järeldagem, et Wikipedia huvi on siiski mujal. Selleks võib vabalt osutuda soov minna oma töös mööda miljonitest tüütutest kooskõlastamisvajadustest ja säästa raha juhul, kui organisatsioon sooviks oma ärimudelis hakata teenima raha erinevate nn muuseumilaadsete veebikeskkondade tekitamisest, entsiklopeediate kirjastamisest, jm, mille oluliseks sisukomponendiks just paljud panoraamsed kujutava kunsti teosed."

Nagu eespool selgitatud, ei ole Vikipeedial kommertsiaalset ärimudelit. Ühtki tasulist veebikeskkonda pole pidanud ega hakkagi pidama ei Wikimedia Foundation ega MTÜ Wikimedia Eesti, mis saab valdava osa oma tegevustoetusest WMFi grantidest ning vähemal määral ka Eesti riigilt, viimati näiteks haridusministeeriumilt koolidele Vikipeediat tutvustava kursuse loomiseks.

Eesti autorikaitsjatel on entsüklopeediategemisest idealiseeritud ettekujutus.

On küll veider, kui ühes MTÜ-s ei suudeta mõista, et mittetulundusühingute eesmärk ei ole tulu teenida, aga sellega iseloomustab EAÜ eelkõige iseennast. Usk, et ükski kodanikualgatus ei saa sündida ilma rahahimu või kellegi kurja käeta, on omane pigem mõnele autoritaarsele riigivõimule kui Eesti kodanikuühiskonnale – ehkki sarnast retoorikat on kasutanud ka Euroopa autorikaitsjate esindajad, nagu Euroopa Parlamendi liige Jean-Marie Cavada, kes 2015. aastal panoraamivabadust kogu Euroopa Liidus keelustada püüdes kirjutas oma blogis “Ameerika monopolidest nagu Facebook või ka Wikimedia”.

Kahjuks tuleb nentida, et Eesti autorikaitsjatel on entsüklopeediategemisest idealiseeritud ettekujutus. Kui kellelgi on tõepoolest vettpidav äriplaan, kuidas “entsiklopeediate kirjastamisega” tulu teenida, tasuks sellega pöörduda TEA kirjastusse. Eestikeelsete paberentsüklopeediate kommertsalustel kirjastamiseks on viimastel aastakümnetel tehtud kaks katset ning kardetavasti võib ürituse lugeda tõestatult lootusetuks.

Kas Eesti riigil võiks olla huvi eestikeelsete teadmiste koguteosena väljaandmist kunagi riikliku projektina toetada, on eraldi küsimus; üleskutseid selleks on tehtud, kuid siiani pole need poliitilist tuge pälvinud.

Küll aga püsib endiselt lootus, et pärast seda, kui Euroopast on panoraamivabaduse pall liikmesriikidesse, sh Eestisse tagasi visatud, võtavad meie parlamendipoliitikud lõpuks ikkagi kuulda, mida arvavad asjast Eesti Arhitektide Liit, Eesti Maastikuarhitektide Liit, Eesti Sisearhitektide Liit, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Dokumentalistide Gild, Eesti Turismifirmade Liit, Rahvusraamatukogu, MTÜ Eesti Fotopärand ja teised organisatsioonid, kes koondavad niihästi avaliku kunsti loojaid kui ka selle kasutajaid.

Eesti autoriõiguse seadus ühiskonnas üldlevinud praktika: avaliku ruumi pildistamise koos selles asuvate kunstiteostega ning nende piltide jagamise.

Justiitsminister Urmas Reinsalu ütles hiljuti veel Reformierakonna juhitud valitsuse esindajana riigikogu kõnepuldist, mida “Õigusloome arengusuunad” Eesti seadusandluselt eeldavad: “Õiguslik sekkumine tuleks appi võtta üksnes siis, kui õiguslik sekkumine on tingimata vajalik ja muid sobivaid meetmeid ei ole.”.

Praegune autoriõiguse seadus pärineb internetieelsest ajast, mil autorlus oli midagi eksklusiivset. Digitaalajastu inimese eneseväljendusviisid ühest küljest mahuvad selle alla –, mobiilifotot kaitseb seadus sama tugevasti kui maali või vitraaži  – teisest küljest, tänapäevaste “üldsusele suunamise” meetoditega vanaviisi enam hakkama ei saada.

Nii keelab Eesti autoriõiguse seadus ühiskonnas üldlevinud praktika: avaliku ruumi pildistamise koos selles asuvate kunstiteostega ning nende piltide jagamise. See ei pärsi mitte üksnes uut loomingut, vaid ka avalikku ruumi ennast kujundavat ühiskondlikku diskussiooni.

Kui seadust valdavalt ei tunta ja isegi tundes ignoreeritakse (peamiselt sellepärast, et seadus ei ole kooskõlas terve mõistusega ning piirangud avaliku ruumi kasutamisele löövad kunstnikke endidki), ei vasta see kuidagi headele õigustavadele. Loodame, et seda mõistavad nii uues valitsuses samasse ametisse jääv justiitsminister kui ka teda kuulanud saadikud – ja parandavad vea.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.