Eurovisioonil esikoha saavutanud muusikateose "Everybody" esitamisega 2023. aastal Eesti filmi- ja teleauhindade (EFTA) galal seonduv kohtuvaidlus¹ on taas päevakorda tõstatanud küsimuse autori õigusest kontrollida oma teose muutmist.

Kohtulahendi kohaselt esitati Ivar Musta muusikateost "Everybody" Tanel Padari ja Dave Bentoni esituses, kuid seda mitte originaalversioonis, vaid muudetud ja töödeldud kujul. Ringkonnakohus leidis, et autori nõusolek on vajalik ka selliste muudatuste tegemiseks, mis ei kujuta endast üksnes loomingulist arranžeeringut, vaid võivad olla teised töötlused, ning rõhutas, et teose mistahes muutmine ja töötlus vajab autori luba.

Ühelt poolt on täiesti arusaadav, et autor soovib oma loomingut kontrollida. Autoriõiguse eesmärk ongi tagada autorile võimalus otsustada oma teose kasutamise üle ning saada selle eest õiglast tasu. Samal ajal on oluline luua selge ja arusaadav raamistik loomingu kasutamiseks. "Everybody" kaasus tõstatab märksa laiema küsimuse: kus lõpeb tavapärane muusikaline interpretatsioon ja algab autori nõusolekut eeldav teose muutmine?

Õiguslik raamistik

Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni² artikkel 6^bis (1) garanteerib rahvusvaheliselt autorile järgmised isiklikud õigused: "autoril on õigus nõuda autorsust teosele ja vaidlustada nimetatud teose mistahes moonutamine, lühendamine või muu muutmine või teose väärtust kahandav muu tegevus, mis haavab autori au ja väärikust".

WIPO esituse ja fonogrammide leping³ artikkel 5 (1) näeb esitajale (nt laulja, muusik) samuti ette õiguse nõuda oma nimetamist nende esituste esitajana ja õiguse protestida oma esituste mis tahes moonutamiste või muude muutmiste vastu, mis kahjustaksid tema mainet.

Rahvusvaheline standard keskendub seega eelkõige autori ja esitaja isiklike huvide kaitsele olukorras, kus teose või esituse muutmine kahjustab nende au, väärikust või mainet. Ulatuslikuma kaitse kehtestamine on jäetud liikmesriikide otsustada.

1992. aastal jõustunud autoriõiguse seadus⁴ (AutÕS) sisaldab ulatuslikku isiklike õiguste kataloogi, mis läheb kaugemale rahvusvahelisest standardist. Eesti kaasaegse autoriõiguse ühe alusepanija emeriitprofessor Heiki Pisukese seisukohalt on isiklikud õigused autori isiksuse üheks väljenduseks.⁵

Vastuolusid on tekitanud autori õigus teose terviklikkusele, mis ei piirdu autori au ja väärikuse kaitsega, vaid annab autorile otsustusõiguse mis tahes muudatuste üle. Just sellele tugines ka ringkonnakohus, leides, et AutÕS annab autorile õiguse keelata lisaks loomingulistele muudatustele ka muud töötlused.

Süsteemselt oli see päevakorras toonase nimega justiitsministeeriumis toimunud intellektuaalse omandi kodifitseerimise raames (2012–2014), mille raames plaaniti autori isiklike õiguste kataloogi muuta selliselt, et autori au ja väärikust mitteriivavad muudatused oleksid kaitstavad varaliste õigustena.⁶

Autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste seaduse eelnõu seletuskirjas (24.9.2014) toodi välja, et isiklike ja varaliste õiguste piirid seoses teose muutmisega ei ole selged. Tekib küsimus, et kui autor annab oma varalised õigused (s.h. õiguse teost töödelda) üle, kas õiguste omandaja saab teost muuta või saab autor jätkuvalt tugineda teose terviklikkusele kui isiklikule õigusele, mis on autorist lahutamatu.

Sarnased probleemid tekivad ka autoriõiguse eranditega, mis eeldavad teose muutmist (nt paroodia). Loomeinimeste vastasseisu tõttu kehtivat olukorda siiski ei muudetud.

Uus varaliste ja isiklike autoriõiguste piiritlemise katse tehti justiits- ja digiministeeriumi poolt 2025. aastal, kuid loomeliidud seda ei toetanud põhjendusel, et see "võimaldab teose tellijal ja esitajal seda edaspidi lihtsamalt töödelda ja muuta. Autorid leiavad, et võimalus sekkuda loomeprotsessi seab ohtu tervikteoste loomise ja säilimise".⁷

Avaldati ka muutmisõigusega seotud probleeme käsitlevaid ja reformi toetavaid artikleid. Nii on valdkonna tippekspert Priit Lätt märkinud, et "Reform lahendab konflikti õiguste kattuvuses. Au ja väärikust mittekahjustav teose muutmine jääks varaliste õiguste alla; au ja väärikust kahjustav muutmine jääks aga endiselt keelatuks".⁸

Reformist inspireerituna valmis ka analüüs, milles leiti, et "isiklike õiguste üks praktiline kaitsefunktsioon on seega täiendava jõuõla andmine autorile, kaitsmaks teda lepingulistes suhetes teose kasutamise eest moel, milleks pole selget luba antud, või siis saamaks selle eest õiglast tasu".⁹

Eelnev näitab, et küsimus autori isiklike ja varaliste õiguste piiritlemisest ei kerkinud esile alles kohtuasjas "Everybody", vaid on olnud Eesti autoriõiguse üks keskseid õiguspoliitilisi vaidlusküsimusi juba üle kümne aasta.

Erinevad arusaamad autori kaitse ulatusest ei ole võimaldanud jõuda seaduse muutmises kokkuleppele. Just selles kontekstis omandab "Everybody" kaasus laiema tähenduse: kohus lahendas küll konkreetset vaidlust kehtiva õiguse alusel, kuid tõi ühtlasi esile küsimuse, kas kehtiv regulatsioon tagab autori kaitse ja õiguskindluse vahel mõistliku tasakaalu.

"Everybody" kaasus tõi probleemi teravalt esile

Nüüd jõuamegi tagasi muusikateose "Everybody" kaasuseni. Pooled ei vaielnud selle üle, et teose avalikuks esitamiseks oli olemas Eesti Autorite Ühingu (EAÜ) kaudu väljastatud litsents. Vaidlus keskendus sellele, kas EFTA galal tehtud muudatused olid sellist laadi, et lisaks sellele oli vajalik ka autori eraldi nõusolek.

Ringkonnakohus tõi välja, et esituses muudeti muu hulgas tempot, instrumentatsiooni ja taustavokaale ning teose algusesse lisati teise autori teose osa. Kohtu hinnangul eeldasid need muudatused autori nõusolekut.

Oluline ei ole siiski üksnes kohtu järeldus, vaid selle võimalik mõju tulevikus. Kui autori nõusolekut vajavad lisaks loomingulistele töötlustele ka tavapärase esitusega kaasnevad muudatused, tekib küsimus, kus kulgeb teose interpretatsiooni ja autoriõiguslikult olulise muutmise piir.

Ringkonnakohtu käsitlus võib olla kooskõlas kehtiva õigusega. Küsimus on aga selles, kas kehtiv regulatsioon võimaldab piisavalt selgelt eristada tavapärast interpretatsiooni autoriõiguslikult olulisest teose muutmisest.

Kas iga esitus on teose muutmine?

Muusikateose puhul saab eristada teost kui abstraktset loomingulist objekti ja selle üksikesitusi. Iga esitus toimub erineval ajal, erinevas akustilises keskkonnas, erinevate interpreetide poolt ja tihtipeale ka erinevate instrumentidega. Herakleitose tuntud mõtte kohaselt ei ole võimalik kaks korda samasse jõkke astuda; samamoodi ei ole võimalik sama muusikateost kaks korda identselt esitada.

Muusikaline interpretatsioon eeldab paratamatult teatavat varieeruvust, näiteks esitusdünaamikas ja kõlapildis. Seetõttu ei ole praktikas võimalik tagada, et iga uus ettekanne oleks täielikult identne varasemaga. Kui iga selline vältimatu erinevus kvalifitseerida autoriõiguslikult teose muutmiseks, muutub piir tavapärase interpretatsiooni ja autori nõusolekut eeldava töötluse vahel ebamääraseks.

Küsimus ei ole niivõrd selles, kas teos muutub, vaid selles, millal muutub interpretatsioon autoriõiguslikult oluliseks teose muutmiseks. Just sellele küsimusele vastamisest sõltub omakorda, kas tavapäraseid, autori au ja väärikust mittekahjustavaid muudatusi tuleks käsitada autori isikliku või varalise õiguse esemena.

Selle pinnalt tekib küsimus, kuivõrd viidatud lahend hakkab mõjutama muusikateoste kasutamise praktikat. Ühelt poolt peab muusikateose kasutaja taotlema loa EAÜ-lt, et saada õigus teose avalikuks esitamiseks. Teisalt puudub kindlus, et kasutajat teose kasutamise eest kohtusse ei kaevata, kuna identset esitust ei ole praktikas võimalik tagada ja EAÜ ei saa anda luba teoste muutmiseks.

Sellises olukorras võib kasutajal tekkida põhjendatud soov küsida lisaks EAÜ kaudu saadud loale ka autori eraldi nõusolek, et vältida hilisemaid vaidlusi selle üle, kas konkreetne esitus ületas tavapärase interpretatsiooni piiri. Praktikas oleks selline tegevus ilmselt turuosalisi liigselt koormav ega oleks kuigi mõistlik lahendus.

Autoreid peab loomulikult kaitsma, aga piir autori isiklike õiguste ja tavapärase muusikalise interpretatsiooni vahel on muutunud ebaselgeks. See vähendab õiguskindlust nii autorite kui ka teoste kasutajate jaoks. Kui see piir muutub liiga hägusaks, siis võib autoritel olla oma õiguste teostamine praegusest hoopis keerulisem, sest teoste kasutajate jaoks muutub õiguskuulekas käitumine liiga keeruliseks.

Üks võimalik lahendus on käsitada autori au ja väärikust mittekahjustavaid teose muudatusi varalise õigusena. Selline muudatus kõrvaldaks isiklike ja varaliste õiguste praeguse kattuvuse ning muudaks selgemaks, millistel juhtudel on tegemist autori isikliku ja millistel juhtudel varalise õiguse teostamisega.

Teine võimalus oleks siduda teoste muutmise õigus sarnaselt Saksamaa õigusega autori "õigustatud huviga". Sellisel juhul saaks teose kasutaja teha autorile ettenähtavaid muudatusi. Kui autor nõusolekut muudatuste tegemiseks andnud ei ole, aga neid siiski tehakse, siis on vajalik poolte huvide kaalumine hindamaks, kas teose muutmine oli autorile ettenähtav või mitte.

Kui luua selge seos Saksamaa õigusega, siis saaks tulevikus viidata ka Saksamaa kohtupraktikale sätte tõlgendamisel, mis omakorda looks tänasest suurema õiguskindluse. Mõlema toodud näite puhul võib eeldada, et teose muutmiseks ei peeta tehniliste ja ebaoluliste muudatuste tegemist.

Kolmanda võimaliku lahendusena saab lähtuda põhjamaade lähenemisest, mille kohaselt ei tohi teost muuta ega üldsusele kättesaadavaks teha viisil või kontekstis, mis kahjustab autori kirjanduslikku või kunstilist mainet või isikupära. Samuti on võimalik sektorispetsiifiliselt läheneda, luues seeläbi muusikavaldkonna tarbeks erinevad reeglid näiteks arhitektuurist või filmisektorist.

Küsimus, kas ja millises ulatuses peaks autoril olema võimalik volitada kollektiivse esindamise organisatsiooni andma luba ka autori au ja väärikust mittekahjustavate muudatuste tegemiseks, väärib eraldi õiguspoliitilist arutelu.

"Everybody" kaasus näitab, et vaidlus ei puuduta üksnes ühe muusikateose saatust, vaid laiemalt seda, kuidas tasakaalustada autori õiguste kaitse ja muusikateoste praktiline kasutamine kaasaegses kultuurielus.