Heategevuskool 7: kui rikas peab olema, et annetada? ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Alexander Demianchuk/TASS/Scanpix

"Kas on nii, nagu tavaloogika ütleb – et annetamine on eelkõige jõukamate privileeg ja vastutus? Ning kui on, siis kui pikalt tuleks eelnevalt mammonat koguda, et teisi aitama asuda?" arutleb Urmo Kübar tänases heategevust puudutavas arvamusloos.

Eilses heategevuskoolis mõtisklesin, mis peaks ühiskondlike murekohtade parandamisel olema riigi ja mis annetajate õlul. Lõpetuseks jätsin õhku küsimuse, kas need, kes ootavad riigilt suuremat panust, soovivad seda omapoolsete jõupingutuste täiendusena või siis hoopis nende asemel.

USA kohta käivad andmed ütlevad, et õige on see teine vastusevariant. Kui võrrelda omavahel kaht muude näitajate poolest sarnast inimest, kellest üks on demokraat (ehk siis ühiskonna heaolu tagamisel üldiselt riigil suurema rolli nägija) ja teine vabariiklane (kes tähtsustab neis asjus enam üksikisiku vabadust ja vastutust), siis suurema tõenäosusega annetab – ja annab seejuures suuremaid summasid – vabariiklane.

Reastades USA osariigid selle järgi, kui suure osa oma sissetulekutest inimesed heategevuseks annetavad ja kõrvutades neid äsjaste valimistulemustega, näeme samuti, et esimese 20 seas on pealinn Washington, D.C. ainus, kus valijad eelistasid demokraatide kandidaati Clintonit. Meie ”heldekäelisuse edetabeli” tagumise 20 hulgast võitis Clinton aga 15 osariigis.

Kuidas on lood seosega annetamise ja jõukuse vahel?

Kümme aastat tagasi ilmunud raamatus toonaseid värskemaid valimistulemusi analüüsides samade tulemusteni jõudnud Arthur C. Brooks seletas seda nii, et vasakpoolsemad valijad tõlgendavad oma poliitilist eelistust justkui indulgentsina – et nemad on oma hea teo ühiskonnale juba valimiskasti juures teinud. (Umbes sama loogikaga, nagu kaalujälgija ütleb endale kooki pugides, et käis ju hommikul juba trennis.)

Teise ja värskema uuringu autorid vaidlevad talle küll vastu ja näevad põhjust pigem selles, et vabariiklaste seas on rohkem usklikke inimesi ning religioon on tõepoolest annetuskäitumist soodustav tegur.

Kuidas on aga lood seosega annetamise ja jõukuse vahel? Kui püstitada küsimus, miks Eesti inimesed on annetajatena suhteliselt närvad, kõlab tavaliselt ruttu põhjendus, et keeruka ajaloo tõttu – no mida ei saaks sellega seletada? – oleme jõukamatest Lääne ühiskondadest ju tõepoolest endiselt tagapool.

Kas on siis nii – nagu tavaloogika ütleb –, et annetamine on eelkõige jõukamate privileeg ja vastutus? Ja kui on, siis kui rikkaks peab esmalt saama, et annetada?

Kui miljonärid-miljardärid annavad heategevuseks keskmiselt 3 protsenti, siis vaesed keskmiselt 8 protsenti oma sissetulekust.

Vaadates esmalt taas USA-d, kus selliseid andmeid kõige enam kogutud, näeme, et vastus on… nii ja naa. Tõesti, jõukamate seas on annetajaid rohkem ja annetussummad mõistagi suuremad. Ligi pool kogu USA heategevusrahast tuleb härradelt ja prouadelt, kelle kuusissetulek on meie rahas umbes 16 000 eurot ja rohkem. Suurim mullune annetus seal oli pangandus-, metalli- ja naftakorporatsiooni Mellon omaniku heategevuseks jäetud pärandus, üle 700 miljoni euro – oluliselt rohkem kui Eestis kogu iseseisvuse taastamise järgsel ajal kokku heategevuseks on annetatud.

Ent võttes ette osakaalu tuludest, on heldeimad just kõige kehvemal järjel inimesed. Kui miljonärid-miljardärid annavad heategevuseks keskmiselt 3 protsenti, siis vaesed keskmiselt 8 protsenti oma sissetulekust.

Seega – teisi aidata saab tõepoolest igaüks. Seda enam, et heategevus ei piirdu ju ainult rahaga. Seda on ka vabatahtlik töö ning endale mittevajalike, kuid kasutuskorras asjade loovutamine, aga ka mitmed tarbimisvalikud. Näiteks keskkonna heaks võime väikesest annetusest olulisemagi heateo teha, vähendades võimalusel lennureise, liha söömist ja igasugu odava, aga ruttu rämpsuks muutuva träni ostmist.

Aga jäägem siinkohal ikkagi raha targa annetamise juurde, mis on samuti kättesaadav palju enamatele kui meie praegused annetajad. Muidugi võime jääda ootama, millal ükskord oleme heategevuseks justkui piisavalt rikkad, aga suuremat potentsiaali näen kahe mõtteviisi muutmises.

Keskmine Eesti annetaja annab heategevuseks praegu 1 protsendi oma sissetulekust ehk keskmise palga puhul umbes 40 senti päevas.

Esimene neist on mõtlemine heategevusest kui võimalusest aeg-ajalt lahendada mõne hättasattunud inimese probleem, mitte aga niivõrd probleeme ühiskonnas tervikuna. Viimane on justkui liiga suur ja nõnda vast kättesaadav ainult kõige jõukamatele või siis riigile maksuraha abil – mis need minu mõned eurod ikka muudaks. Aga täpselt sama loogika alusel nagu maksud, on ka annetused kokku panduna suur võimalus suuri asju teha.

Keskmine Eesti annetaja – ja tuletame meelde, et see tähendab meil umbes üht inimest viiest – annab heategevuseks praegu 1 protsendi oma sissetulekust. Meie keskmise palga puhul tähendab see umbes 11 eurot kuus ehk 40 senti päevas – summa, mille puhul paljud meist näiteks söögikohas sularahaga makstes ütlevad pikemalt mõtlemata, et tagasi pole vaja.

Ainuüksi selle 40 sendi suurendamine 80 sendini päevas tooks kokku juurde üle 10 miljoni euro (mis omakorda võiks mitmekordistuda uute annetajate lisandudes). Kes ütleb, et selle rahaga ei saa teha suuri asju?

Teine levinud mõtteviis on reageeriv, vaid küsimise peale annetamine – anname siis, kui näeme meile korda minevat üleskutset ning juhtume olema heldes tujus. Tõeliselt oluliste asjadega toimime aga ju teistpidi – kellel on selleks kodulaenu tagasimaksmine, kellel säästmine pensioniks, peagu kõigil igakuiste elektri- ja muude arvete tasumine. Nendega arvestame juba oma eelarvet plaanides.

Eesti keskmise palga saaja kuulub maailma lõikes 10 protsendi kõige rikkamate inimeste hulka.

Samamoodi saame suhtuda ka heategevusse, määrates kindla summa või siis protsendi sissetulekutest, mida alati ja ainult annetamiseks kasutame, valides selle saajaks ühiskonnas oma tööga suurimat muutust kaasa toova organisatsiooni.

Üks veelgi mängulisem võimalus – sest kuigi probleemid on sageli rängad, olen veendunud, et heategevust tuleks teha hea tujuga – on teadlikult otsida võimalusi annetamiseks säästa.

Küllap on meie kõigi päevades hetki, mil enda peale kulutatud summaga võiks kusagil mujal sootuks suuremat kasu tuua: vastu pannes kiusatusele osta endale juba kümnes naljaka kirjaga T-särk, sõpradega väljas käies kahe õlle asemel ühega piirdudes, mõne sõidu tegemisel auto asemel ühistransporti või äkki hoopis rattasõitu või jala käimist eelistades, näiteks pakki sigarette poeriiulile jättes (alustuseks kasvõi üks kord kuus) ja nii edasi. Kõik nimetatu – ja küllap leidub selliseid veel kümneid – on ju seejuures hea tegu ka tervisele või keskkonnale.

P.S. Kes aga endiselt kahtleb oma võimalustes teisi aidata, võib vaatenurga avardamiseks külastada veebilehte Giving What We Can, mis kutsub inimesi üles heategevuseks annetama 10 protsenti sissetulekust. Sealses kalkulaatoris saab igaüks vaadata oma sissetulekuid võrdluses muu maailmaga.

Näiteks Eesti keskmise palga saaja kuulub maailma lõikes 10 protsendi kõige rikkamate inimeste hulka (aga ka miinimumpalga saaja on maailma rikkaima viiendiku seas). Sellest kümnendiku annetamine jätab Eesti keskmiku endiselt rikkamaks kui 89% inimestest maakeral, samas võimaldab selline annetus tagada kellelegi 12 täiendavat kvaliteetset eluaastat.

Kuni aasta lõpuni võetakse Vikerraadios ja ERR.ee-s igal tööpäeval ette ja seatakse kahtluse alla üks heategevusega seoses levinud arvamus.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio kommentaar



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: