Ligikaudu pooled 13–16aastased Eesti lapsed on langenud kuriteo ohvriks. Seda näitab 2006 ja 2014. aastal tehtud laste hälbiva käitumise uuring („International Self-Report Delinquency Study“). Täpsemalt on see näitaja viimase uuringu järgi ligi 54 protsenti.

Hoolimata sellisest suurest arvust ei ole lapse lähedased ega lastega tegelevad spetsialistid neist juhtumistest alati teadnud. Enamasti ei anta ohvriks langemisest teada ka politseile. Sama kinnitab laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuring (2003 ja 2015).

Need uuringud annavad kokkuvõttes ülevaate, kui palju lapsi on ohvriks langenud – nii praeguses vanuses kui ka väikelapsena. Neis uuringutes küsiti 13–16- ning 16–18aastastelt lastelt nende õigusrikkumiste ja ohvrikslangemise kohta viimase aasta ja kogu elu jooksul. Küsimusi oli nii füüsilise kui ka seksuaalse vägivalla kohta.

Laste hälbiva käitumise uuringus, millele ka Rain Kooli käesoleva teema tõstatanud arvamusartiklis viitab, küsiti muu hulgas ka seda, kas laps on saanud vanematelt füüsiliselt karistada (vanem oli „löönud või tõuganud“). Uuringule eelnenud aastal oli seda kogenud 15% lastest ning 4% lastest oli langenud füüsilise väärkohtlemise ohvriks (vanem oli „tugevalt peksnud või mingi esemega löönud“). Kogu laste elu jooksul olid need näitajad vastavalt 22% ja 7%.

Peamine järeldus on, et vägivalla all kannatab palju enam lapsi, kui me registreeritud kuritegude kaudu teada saame.

See, et lastevastane vägivald on varjatud nähtus, pole kellelegi uudis. Uuringute abil saame aga mõõta selle nähtuse ajalisi muutusi ja selgitada välja põhjused, miks lapsed ohvriks langedes abi otsisid või otsimata jätsid. Need annavad meile infot, millist abi lapsed ootavad ning kas ja kellelt nad on proovinud seda mingil moel saada. Näiteks saime küsitluse abil teada, et kui väärkohtlemist mitte kogenud noored küsiksid abi eelkõige emalt (67%), siis väärkohtlemise ohvrid eelistavad rääkida sõbrannaga.

Kuid selleks et lastevastast vägivalda ennetada, tuleb vaadata ka teisi küsimusi, millele lapsed laste hälbiva käitumise uuringus vastasid.

Kui vaadata koolikiusamisega seotud sotsiaal-demograafilisi tegureid, siis sagedamini langevad koolikiusamise ohvriks lapsed, kes on pärit peredest, kus esineb sotsiaalseid probleeme: vanemate emotsionaalse toe puudus lastel ja füüsiline vägivald laste vastu, sagedased konfliktid, vanemate alkoholi- ja uimastiprobleemid, pereliikme raske haigus, peamiselt sotsiaaltoetustest pärit sissetulekud.

Miks jääb lastevastane vägivald varjatuks?

Ammu on teada, et kaugeltki kõik lapsed ei räägi oma halvast kogemusest. 2015. aasta uuringu andmeil räägivad ainult umbes pooled väärkohtlemise ohvrid juhtunust kellelegi. Enamasti räägitakse sõbrale või emale, vähesed usaldavad spetsialiste (nõustaja, arst, lastekaitsetöötaja). Politseile on teatatud üksikutest juhtumitest. Osa ohvreid aga ei teadnud, kellele juhtunust rääkida.

Sellele probleemile aga eelneb teine murekoht: lapsed ei oska tihti hinnata ka seda, millistest tegudest rääkida. Näiteks ei pea paljud noored ahistamist võrreldes seksuaalvägivallaga piisavalt tõsiseks ja oluliseks, et sellest kellelegi kõneleda. Häbitunne ja soov vanemaid mitte kurvastada olid sagedasemad põhjused, miks ahistamisest ja vägivallast ei räägitud.

Kui tegu on peresisese seksuaalvägivallaga, on see kannatanule veelgi traumeerivam, sest riivata on saanud usaldussuhe lähedase inimesega ning kannatanul on keeruline mõista hea ja kurja piire. Sageli on lapsel raske leida ka teiste pereliikmete mõistmist – nad ei pruugi last uskuda või ei toeta teda. Vastuolulise olukorra ja suhete tõttu valdab last ränk süütunne, kui ta peab oma vanema vastu tunnistama.

Laste küsitlemise piirangud

Laste küsitlemisel on nende ea ja arengu tõttu omad piirangud ja eripärad, mistõttu näiteks viieaastast last ei olegi võimalik igat tüüpi uuringus küsitleda. Selleks et laps saaks iseseisvalt ankeetküsitlusele vastata, peab ta olema piisavalt küps ise otsustama, kas ta soovib küsitluses osaleda. Nooremate laste puhul on vaja lapsevanema või eeskostja nõusolekut. Kui aga tahta välja selgitada laste vägivallakogemust, sh peresisese väärkohtlemise levikut, muudaks vanema nõusoleku küsimine selle eesmärgi saavutamise küsitavaks.

Samuti on tähtis, et laps mõistaks küsimuste sisu, oskaks seostada neid oma kogemustega ja oskaks ankeeti täita. Enamasti on selliste uuringute küsitlusmeetodiks anonüümne ankeetküsitlus, mille kasuks otsustatakse uurimisteema tundlikkuse tõttu. Silmast silma või telefoniküsitluse puhul oleksid vastused vähem ausad ja küsitlemine ise oleks traumeerivam. Samuti on väga tähtis vältida laste teisest ohvristumist ja traumeerimist küsitlemise enda ajal. On ka tavaks, et tundlike uurimisteemade ja haavatavate sihtrühmade puhul tuleb taotleda uuringu luba eetikakomiteelt. Alla 18-aastaseid uurides on vaja seda luba alati.

See kõik tähendab, et lastevastase vägivalla varjatud iseloomule tuleb pidevalt tähelepanu juhtida. Kuigi justiitsministeerium avaldab ja jälgib ametlikku kuritegevusstatistikat, lähtume koos teiste vastutavate ministeeriumide ja ennetustegevuse partneritega ikkagi teadmisest vägivalla tegeliku ulatuse ja iseloomu kohta.

Kuidas tähelepanu vajavaid n-ö nähtamatuid lapsi aidata?

• Lasteabitelefon ootab kõnesid kõigilt (sh lastelt), kes on märganud abivajavat last. Lastekaitseseadus ütleb, et on keelatud lapse hooletusse jätmine, lapse vaimne, emotsionaalne, kehaline ja seksuaalne väärkohtlemine, sealhulgas lapse alavääristamine, hirmutamine ja kehaline karistamine, samuti lapse karistamine mis tahes muul viisil, mis ohustab tema vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist. Teatamiskohustus on kõigil inimestel, kellel on teavet abivajava lapse kohta. Sellest tuleb viivitamata teatada omavalitsusele või lasteabitelefonil 116 111.
  
  
• „Lapse küsitlemise käsiraamat“ aitab lapsega tundlikel teemadel vestelda ja last paremini mõista.
  
  
• Juhendmaterjal aitab lapsevanemal otsustada, kuidas käituda, kui on kahtlus, et last on väärkoheldud.
  
  
• Abimaterjalid aitavad hinnata, kas lapse seksuaalkäitumine vajab kohest sekkumist.
  
  
• Lastemaja pakub lapsesõbralikke teenuseid Tallinna ja Harjumaa piirkonna lastele, keda on seksuaalselt väärkoheldud.

Autor on justiitsministeeriumi analüüsitalituse nõunik.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.