Teisenemine põhjus – või tagajärg, kuidas võtta – on üks mehine isatapp. Selline, nagu neid nullist alustanud missiooniparteide puhul ikka ette tuleb. Põlissoomlasi pisut üle 20 aasta juhtinud Timo Soini ei kavatse peatselt toimuvatel esimehe valimistel kandideerida. Ja siinkohal tuleb lisada, et selline asjade käik ei ole Soini südamesoov.

Põlissoomlased alustas oma tegevust 16 aastat varem kui Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, juba 1995. aastal. Timo Soini ehitas oma partei üles pankrotti läinud Soome Maapartei varemetele – üsna samamoodi, nagu rahvusliku liikumise tegelased kasutasid hiljem Eestis osavalt ära Rahvaliidu agooniat.

Meeletu töövõimega mehena, traditsioonilistes poliitilistes jõududes pettunud rahvaosa tundeid hästi mõistva populistina ja rahvameheliku lõuapoolikuna ehitas Soini partei edu üles kannatlikult. Läbimurre saabuski alles 2011. aasta parlamendivalimistel, mil Põlissoomlased kasvatas oma parlamendikohtade arvu 5-lt 39-ni. Neli aastat hiljem kaotati küll üks koht, kuid jäädi siiski suurerakondade hulka.

Põlissoomlased on olnud väärtusteljel selgelt rahvuslik-kristlik-eurokriitilis-konservatiivsed, nende majandus- ja sotsiaalpoliitika on aga olnud pigem sotsialistlik.

Põlissoomlased on end algusest peale määratlenud kristlik-sotsiaalse eurokriitilise parteina. Tänapäeva poliitilisi jõude hinnates ongi kusjuures oluline silmas pidada kaht erinevat telge: üks majanduslik ja sotsiaalne, teine väärtuspõhine. Põlissoomlased on olnud väärtusteljel selgelt rahvuslik-kristlik-eurokriitilis-konservatiivsed, nende majandus- ja sotsiaalpoliitika on aga olnud pigem sotsialistlik.

Sama koorub välja ka ajalehe Helsingin Sanomat kohalike valimiste kompassi vastustest: Põlissoomlaste tuhanded kandidaadid paiknesid pea eranditult väärtustelje konservatiivsemal poolel, majandus-sotsiaalselt andis tooni vasakpoolsus.

See, mis Põlissoomlased lõpuks juhivahetuse, uue kursi ja pole sugugi võimatu, et lagunemiseni viib, on aga teema, millega partei oma sünni- ja kasvuaastatel väga palju silmitsi seisma ei pidanud: immigratsioon ja rändepoliitika.

Lärmakate parteisõdurite tekitatud skandaalid on kulutanud ja väsitanud ning toetajaskonna silmis on Soini tasahilju üha enam liiga pehmo’ks kujunenud.

Põlissoomlased on viimased kaks aastat kuulunud valitsusse, mille ametiaja jooksul saabus Soome rekordiline arv varjupaigataotlejaid: senise keskmiselt 3000 asemel aastas üle 30 000. Ning osa neist võttis kaasa ka mujalt riikidest tuttavad probleemid. Nagu osutab äsja ajalehes Helsingin Sanomat ilmunud reportaaž, ei ole partei põhitoetajaskond selle, nagu veel mitme teisegi arenguga rahul. Liiga palju kompromisse, liiga vähe väge, leitakse.

Samal ajal on parteijuht Soini aga pidanud rakendama distsiplinaarmenetlust ka mõnede Põlissoomlaste funktsionääride suhtes, kes sotsiaal- või tavameedias liiga rassistlikult suud on pruukinud ning seetõttu ka ametliku vihakõneuurimise alla sattunud. Lärmakate parteisõdurite tekitatud skandaalid on kulutanud ja väsitanud ning toetajaskonna silmis on Soini tasahilju üha enam liiga pehmo’ks kujunenud.

Eriti kui võimaliku erakonnaliidrina on võtta mees, kellesse tema jüngrid suhtuvad mõningate kirjelduste kohaselt suisa messialikult – praegune europarlamendi saadik, usurahu rikkumises ja rahvusgrupi vastu õhutamises riigikohtu tasandil süüdi mõistetud Jussi Halla-aho. Täna kinnitas ta, et kavatseb saada Põlissoomlaste juhiks.

Põlissoomlaste toetajaskond ootab uuelt juhilt sammu vihasema, immigratsioonivastasema ja järsema olemise suunas.

Just Halla-aho teade selle kohta, et ta võib kandideerida Põlissoomlaste esimeheks, oli Timo Soini jaoks see piisk, mis sundis ta parteijuhi kohalt taanduma. Kuna ta sellest võimalusestki teatas juba enne Soini vastavat otsust, siis ei olnud väsinud tööhobusel enam jätkamise korral järel muid kehvi valikuid: kandideerida ja häbiga kaotada või isegi võita, aga jääda vedama lõhkist ja riius parteid.

On see siis Halla-aho või temast grammikese mõõdukamaks peetav Sampo Terho, aga selge on, et Põlissoomlaste toetajaskond ootab uuelt juhilt sammu vihasema, immigratsioonivastasema ja järsema olemise suunas. Samas võib see samm ka viia opositsiooni suunas – juhul kui ülejäänud valitsuserakonnad pole väga vaimustatud vihakõneleva messia juhitud parteiga valitsust jagama.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.