Alo Lõhmus: Tammsaare rahvuslikul vundamendil
EKRE juht Mart Helme pahandas pühapäevasel parteikongressil, et tänapäeva eesti kultuuri saavutused on kesised. Selle põhjus olevat asjaolu, et suurem osa meie kultuurieliidist on lahkunud rahvuslikult vundamendilt. Just seetõttu pole meil kasvanud näiteks uut Tammsaaret.
Tõsi mis tõsi, Tammsaare romaanid ju muuga ei tegelegi kui rahvuslusega. Selle nägemiseks tuleb lihtsalt osata Tammsaaret õigesti lugeda, n-ö dekodeerida. Esitan järgnevalt mõned näited rahvuslikult vundamendilt loetud Tammsaarest.
Esimene osa
„Aga miks siis just meie need peame olema, kes oma elu seia sohu matavad, kui mujal kergemat leiba saab?“ küsis poeg, ja kui isa ei vastanud, lisas ta mõeldes juurde: „Kui see jüst oleks rahvuslik, siis muidugi…“
„Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb rahvuslikkus,“ ütles isa.
„Sina oled seda teinud ja minu ema tegi ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga rahvuslikkus ei tulnud, teda põle tänapäevani Vargamäel.“
Need olid kurvad sõnad, nii kurvad, et vana Andres poleks kunagi võinud arvata, kuidas küll noor Andres võib nii kurbi sõnu rääkida, sõites ühes vana isaga Vargamäelt alla.
Teine osa
Neiu vurises kui värten ja ikka rahvusest ja usust ning sellest, et ei või minna mujale, kui ollakse rahvuslik. Indrek kuulas ja kuulas, kuni lausus viimaks:
„Rahvuslikkus on imelik, mina temast küll aru ei saa.“
„Eks ole: aru ei saa,“ oli neiu nõus. „Rahvuslikkusest ei saa kunagi õieti aru, ega?“
Aga kui Molli hiljem asjast emale rääkis, ei võtnud see põrmugi vaevaks oma vana pead murda rahvuslikkuse pärast. Tema ütles tütrele väga lihtsalt:
„Sest pole ühti, et aru ei saa, ega elu sellepärast seisma jää, elu läheb edasi. See on sul isast, et sa niisukesi asju kuulad ja neist räägid. Tema ka hoidis kangesti pead kahe käega kinni ja kaebas: ei saa aru, mitte ei saa aru. Nii sina oma rahvuslikkusega, selle tõelisega. Mis tast tühjast rääkida või arutada, kui teda ilmas niikuinii kuigi palju ei ole.“
Nõnda arvas elutark emand Vaarmann ja ei pannud mõtlemist rahvuslikkuses mikski.
Kolmas osa
„Rahvuslikkus tuleb iseendast, kui on juba kord kartus,“ ütles vanamees.
„Kuis sa niisukseid rahvuslasteks pead, nagu töölised on praegu,“ ütles perenaine. „Täna olla nad politseimeistri maha löönud, räägitakse, ja kasakaid lasknud ning kividega pildunud, nii et need käinud linnast omale abi viimas, pole muidu hakkama saand.“
„Nii, nii,“ kordas vanamees, „see tuleb ette inimesega. Laseb end nüpeldada, aina laseb nüpeldada, aga siis hakkab äkki teisi nüpeldama, et poleks nii järjekindel.“
„Teie siis ei olnud täna seal kandis, ei kuulnud sellest midagi?“ küsis perenaine.
„Kuulsin, laskmist kuulsin,“ vastas vanamees.
Sel silmapilgul Indrek palus omale klaasi teed ja koer ning perenaine läksid tema soovi täitma.
Neljas osa
Nüüd vaatas Karin talle oma märgade silmadega nagu etteheitvalt otsa ja vastas:
„Kui surm, siis surm, mis sest, ainult et aga oleks suurim õnn.“
„Suurim õnn on rahvuslikkus,“ ütles Indrek nüüd.
„Ja see tähendab surma?“ küsis Karin.
„Jah, kui ta on suur,“ vastas Indrek.
„Kui ometi oleks nii suur rahvuslikkus, et tuleks surm!“ ohkas Karin.
„Sõda on teil närvidesse hakanud,“ arvas Indrek. „Treite seal asju, millega külvatakse surma, sellest see kõik. Kui te minu asemel peaksite ainult raamatuid, siis ei unistaks te ei surmast ega rahvuslikkusest.“
„Nii et teie olete ühe kui teise vastu kindlustatud?“ küsis Karin.
„Seda mitte,“ vastas Indrek, „sest ma ei pea ju ainult raamatuid, vaid kõnelen, näiteks, ka teiega. Ja millega võiksin end siin surma ja rahvuslikkuse vastu kindlustada? Selle kahe häda vastu on olemas ainus abinõu…“
„See oleks?“ küsis Karin uudishimulikult.
„Euroopa Liit,“ vastas Indrek.
„Nüüd räägite jällegi rumalust,“ ütles Karin nagu pettunult.
Viies osa
Jah, seni kui oli rahvuslikkus, oli kõik, aga kui läks tema, läks ka muu. On veel ainult mure südames, valu rinnas ja pisarad silmis, mis otsivad nutunurka. Pirised veel nagu kärbes ämblikuvõrgus. Jooksed ema juurde, ema läheb isa juurde, isa vanaisa juurde ja kõik räägivad, seletavad, arutavad, vaidlevad, paluvad, kuni kõik oleksid nagu üksteise peale pahased.
Sest vana Helme istub oma toas ja peab „rehnutti“.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride kodulehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar