Olen psühholoog, kelle ülesanne on nõustajana aidata inimetel hinges selgust leida, leevendada valu, tuua rahu hinge ja suhetesse. Need on õilsad, ent sageli raskesti saavutatavad eesmärgid.

Olen hakanud oma töös tundma üht raskesti sõnastatavat tunnet, mida võiks nimetada aukartuseks valu ees. Iseenda jaoks andsin selle tundele nime – valuaukartus.

Tunnen valuaukartust, kui kuulan hingevaluga inimest, kelle valu on minu enda kogetust suurem. See on natukene seda moodi kui suhelda endast targema inimesega. Valuaukartus viib mind kuulaja ja õppija rolli.

See on nii vastuoluline. Minu juurde tullakse abi otsima, aga tegelikult aidatakse ja haritakse mind, näidatakse, mis jääb teispoole mulle tuntud valu piiri.

Südamevalu on ühelt poolt üldinimlik, aga samas alati kordumatu ja unikaalne. Abikaasa kaotus, lootusetult sassi suhted, sügav solvumine, põrmustatud enesehinnang, võimetus mõista toimuvat, üksijäämine – need on vaid mõned südamevalu nimed.

Oma teadliku elu alguses ma peaasjalikult õppisin teadmisi. Siis tuli aeg, kui ma õpetasin teadmisi. Nüüd on aeg, kus ma õpin tundest ja jagatud kogemustest. Olen jõudnud enda jaoks üllatava järelduseni, et inimene on ennekõike ikkagi emotsionaalne olend.

Paljud avastused ja leiutised sünnivad valu kaudu. Mõnikord on see valu loovas hinges, vahel inimeste vahel.

Teaduse ülim püüd on tunnetada tõde ehk saavutada tegelikkusele vastav teadmine. Juba tark Salomon ütles, et kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu! Miks käivad tõetundmine ja südamevalu käsikäes? Ma ei tea.

Südamevalus tark inimene jääb ikkagi targaks inimeseks. Eruditsioon, entsüklopeedilised teadmised, tuntus – kõik need väärtused ei vabasta elumuredest ja hingehädadest. Ja siis ma vaid kuulan.

Uue sündimine on valuline protsess. Olen mõistmas, et paljud avastused ja leiutised sünnivad valu kaudu. Mõnikord on see valu loovas hinges, vahel inimeste vahel. Me ei saa südamevalu vältida, aga me saame seda suunata uue loomisele ja hoida hävitavaks muutumisest.

Aukartus tähendab mitte sekkumist, olla laskmist. Vahel tundub mulle, et valu ei saa võtta enne, kui ta on oma loova töö teinud. Valuga toime tulek on otsekui küpsete eesõigus.

On inimesi, keda valu matab enda alla ja on neid, kes valuga toime tulevad. Olen otsinud vastust küsimusele, et kes tulevad toime. Tundub, et toimetulejatel on üks ühine joon – nad on ausad iseenda ees.

Instinktiivselt me põgeneme valu eest. Valu pole midagi head ega ihaldusväärset. Samas, kui vaatan seda, mis on valu kaudu sündinud, ma tunnen valuaukartust.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.