Me elame tehnoloogia võidukäigu ajastul. Õitseval ja vohaval nutiimpeeriumi perioodil. Iseenesest on ju kõik tore ja kena. Meie elu muutub lihtsamaks, mugavamaks ja kiiremaks. Võid end soovi korral isegi jäädavalt koju istutada ning korraldada enda elu sedasi, et ei peagi tugitoolist enam iialgi tõusma.

Aga pole head ilma halvata. Ja vastupidi. Üks nutihaiguse sümptom, mis mulle viimasel ajal väga teravalt silma torkab ja kõrvu jääb, on inimeste puudulik lugemisoskus. Siinkohal ei mõtle ma lugemust, vaid seda kõige primitiivsemat oskusvara – tähtede ja sõnade tundmist ning mõistmist. 

See ei ole mingi uudis, et tänapäeva noorte keskendumisvõime aasta-aastalt üha väheneb. Kuid see, kuhu me tänaseks juba jõudnud oleme, ei kannata mingisugust kriitikat. Tekib küsimus, mis saab edasi? Kas siis, kui X- ja Z-generatsioon välja surevad, kaob igasugune sisumahukas kirjandus ja kirjaoskus jäädavalt?

Olgu. Vast päris nii hull see nüüd ka ei ole. Või siiski?

Kuna ma niisama tühje sõnu loopida ei armasta, toon ma oma jutu katteks mõned näited.

Kogu selle jutu algimpulss on minu mure õpetaja ja juhendajana. Kahes koolis näiteringi juhendades näen ma, et lapsed ei suuda enam tähti õigesti ja soravalt kokku lugeda. Kaldutakse sõnu aimama ning pärast kolmandat lauset muutub „sõnaloterii“ juba piinlikult absurdseks. Ja ma ei räägi esimese klassi õpilastest, kellele see kõik veel andestatav on. Ka algkoolilaste koha pealt võib silma veel kinni pigistada, kuid põhikooli lõpuklassides muutub säärane oskamatus juba piinlikuks. 

Kokkuvõttes on mul hetkel probleem: ma ei saa enam lastele isegi lühikest näitemängu paberil ette anda, sest nende keskendumisvõime ja veerimisoskus ulatub täpselt pealkirja lõpuni. 

Veel enam. Hiljuti sattusin ühte Tallinna eliitkooli külalistundi andma. Enne tunni algust jagasin lastele paberil informatsiooni ühe toreda ettevõtmise kohta, millega ma sel suvel seotud olen. 7. klassi õpilane jõudis veerida esimesest lausest pool, kui korraga haaras paberi temast kaks aastat vanem kaasõpilane ja üritas seejärel uhkustades oma lugemisoskust demonstreerida. Kuid ka tema jäi hätta.

Kuid ega ka vanem põlvkond sellest kõigest puutumata ei ole jäänud. Samasuguse probleemi kütkes vaevlevad paljud kõrgkoolid. Pean tunnistama, et ka minu kaasüliõpilaste seas Viljandi teatrikoolis võis seda moodsat haigust kohata. Minu õpetaja Kalju Komissarov pidas eelmisel aastal ühele väljaandele antud usutluses uute teatritudengite lugemust minimaalseks. Rääkimata sellest, et uuel kursusel on ainult kaks või kolm inimest, kes suudavad etteantud paberilt võõrast teksti vabalt lugeda. 

Kuidas selle vastu võidelda?

Üks variant on tekitada noortes huvi raamatute vastu. Kasvatada nendest n-ö raamatulapsi. Nagu seda teeb ja propageerib Eesti Lastekirjanduse Keskus või siis ERRi portaal Lastejaam oma „Raamatuklubi“ sarjaga.

Samas võib see osutuda lolliks ootuseks, mida reaalsuses täita ei õnnestu. Nii mõneski koolis on kohustuslik kirjandus asendumas soovitusliku lugemisvaraga. See on aga viinud selleni, et kui ma ühes koolis põhikooli keskastme õpilastelt küsisin, kui paljud neist „Nukitsameest“ lugenud on, sain ma vastuseks, et kas see on see kananuggitsa mees või?

Maailma on vallutanud lühivormid. Erinevad sotsiaalmeedia platvormid on lühivormidele üles ehitatud ning kolesõna häštääg levib kõikjal, viies meid üha rohkem ja rohkem kuristiku suunas. Selle žanri Eesti esinaine – tuntud säutsupääsuke, twitterist ja kalamburist Keiti Vilms – jagab mõtet „Lugemus loeb“, olgugi, et ta ise on üks „patustest“. Kuid erinevalt teistest on Keiti pöördvõrdeline nähtus. Tema ülesastumised ning külalistunnid erinevates koolides võivad ehk mõne noore tee ka sisumahukama kirjanduseni juhatada. Eeskujusid on vaja.

Kust aga tulevad kõige suuremad eeskujud? 

Kodust. Kõige enam mõjutab lapse kirjanduslikku arengut pere ja kodu. Määrava tähtsusega on soosiv keskkond ja isiklik eeskuju – et kodus on raamatuid ja neid ka loetakse. See ongi vaktsiin antud haiguse leviku peatamiseks.

Hoides kodus lugemist ja lugemust au sees, näevad lapsed juba varakult, et lugemine on äge. Seega – ära anna oma lapsele nutiseadet, anna raamat! Laps loeb, loe sina ka!

P.S. Palju õnne, oled jõudnud ühe keskmisest pikema kirjutise lõppu. Sa oled kas väga püüdlik, distsiplineeritud ja valdad hästi kohaloleku kunsti või oled üks vähestest, kelleni see nutihaigusega kaasnev sümptom pole veel jõudnud. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.