Kehalist kasvatust ma kooli ajal ei sallinud. Mul puudusid märkimisväärsed füüsilised eeldused kõikvõimalike jooksu- ja hüppevõistluste võitmiseks. Kuid toona oli au sees just saavutussport. Aeg-ajalt tuli spartakiaadide raames kogu koolipere ees võistelda aladel, mis mulle põrmugi pinget ei pakkunud ja kus mul puudusid eduväljavaated.

Olen oma kehalise kasvatuse õpetajatele tagantjärele tänulik vaeva eest, mida nad minuga nägid, kuid tegelikkuse vastu ei saanud nemadki. Kui ma ükskord koolist pääsesin, ei tulnud mul enam kaua aega mõttessegi tegeleda enda sihipärase liigutamisega. Vajadus täita mingeid kohustuslikke norme ja pälvida hindeid oli selle rõõmu ja naudingu, mida kehaline koormus pakub, mu eest nii põhjalikult varjutanud, et hakkasin seda tasapisi uuesti avastama alles kolmekümnendate eluaastate teises pooles.

Aga kas mõni spordipisikuga mürakaru, kellel näiteks hoopis lugemissoolikas lihtsalt ei olnud veel välja arenenud, ei võinud midagi samalaadset kogeda siis, kui ta pidi piinlema Tammsaare ja Dostojevski raamatute kallal, mis on ju kirjutatud mitte varateismelistele kõurikutele, vaid küpsetele elukogenud inimestele?

Teose esmalugemine on kogemus, mida ei saa enam kunagi korrata, ning kui see osutub enneaegsuse tõttu ebameeldivaks, siis ei pruugi teist katset enam kunagi järgneda. Ehk oleks see mürakaru kohustusliku väärtkirjandusega vaevlemise asemel võinud lugeda midagi kergemat omal valikul, et lugemisharjumus ja -huvi saanuks aega tekkida ning juurduda ja viinuks lõpuks temagi Vargamäe radadele ja vürst Mõškini manu.

Oma kooliteele tagasi mõeldes ning nüüd ka oma laste koolimuljeid jälgides on minus süvenenud veendumus, et kooli kõige olulisem ülesanne on lastes maailma asjade vastu huvi ja uudishimu äratamine, alleshoidmine ning õhutamine. Kui huvi on olemas, siis tuleb ka kõik muu, siis tulevad teadmised, oskused ning energia nende rakendamiseks. Kui huvi aga ei teki või see lämbub, siis õieti polegi enam midagi peale hakata.

Huvi lämmatamise parimad vahendid kannavad epiteeti „kohustuslik“. Meie, täiskasvanud, teame seda ju omast käest. Tegevused ja toimingud, mida peame mõistlikeks või lausa meeldivateks, muutuvad meiegi meelest jäledateks niipea, kui keegi püüab neid näiteks seaduse jõuga kohustuslikeks kuulutada. Koolilastega on sama lugu.

Aeg-ajalt kõlab ettepanekuid täiendada kooliprogrammi mõne järjekordse kohustusliku või vähemalt rangelt soovitatava ainega, olgu selleks siis ettevõtlusõpe, finantsdistsipliini alused või – kas või riigikaitse vajadusi silmas pidades – senisest rangem kehaline kasvatus. Olen veendunud, et nende sammude teostamine ei annaks muud kui terved põlvkonnad põhimõttekindlaid ettevõtluspõlgureid, ustavaid finantshälvikuid ning veendunud olesklejaid.

Need lisaained tuleksid pealegi põhiainete arvelt, kus tõesti on vaja ka tuupimist - näiteks matemaatika ja võõrkeeled. Kuid loodetud efekti asemel tekitaksid need ainult vastumeelsust kogu valdkonna vastu.

Seevastu Tartu koolide plaan loobuda numbrilisest hindamisest muusikas, kunstis, tööõpetuses ja kehalises kasvatuses on samm õiges suunas. Nendes nn loovainetes on huvi ainus käivitav jõud ning iga inimese arengu tempo ja laad on väga individuaalsed.

Huvi on habras taim, mis vahel vajab kastmist, vahel aga lihtsalt rahule jätmist. Loovainetes hindamisest loobumine ning õpilase loomuliku arengu leebe suunamine on nende distsipliinidega kogu elu kestva harmoonilise suhte kujunemise eeldus.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.