Soome rannikulinnas Turus pussitas Maroko kodakondsusega varjupaigataotleja, 18-aastane nooruk läinud reedel kümmet inimest, mõrvates neist kaks ja vigastades kaheksat. Pärast seda on nii mõnigi veebi- või lehepealkiri kuulutanud, et „Soome pole enam endine“ või „Turu muutus pöördumatult“.

Selle peale sai vanast Turu suguvõsast põlvneval Emil Elol mõõt täis ja ta kirjutas oma Twitteri kontol: „Ei muutunud. Turu on 800 aasta jooksul maha põlenud, vallutatud ja seda on pommitatud. Üks sitapea ei muuda Turut mingis suunas.“

Sama tõdes tänases Vikerhommikus Turu Eesti keskuse tegevjuht Kirsi Äyräs. Turu elanike vastukäik terrorile on „keelduda provotseerumast, kui provotseeritakse“. (See viimane soovitus on muide pärit endiselt Soome presidendilt Mauno Koivistolt, Turust temagi).

Tegelikult pole see muidugi nii mustvalge. Lein, kurbus, ebakindlus on loomulikud psühholoogilised reaktsioonid igasugusele vägivallale, ka terroristlikule. Sama loomulikud reaktsioonid on ka hirm, viha, agressiivsus ja tahtmine kätte maksta.

Kuid küsimus ei olegi selles, kas taolised tunded on lubatud või mitte, vaid kas me laseme neil enda üle võimust võtta. Kõik nad on head sulased, kuid halvad peremehed. See tähendab, et need on ka mõistliku tegutsemise loomulikud, teinekord isegi vajalikud osad, kuid mõõdukates kogustes. Halba hakkavad need tegema siis, kui neid enam kontrollida ei suudeta.

Kusjuures üsna tähtis on siinkohal ka tõsiasi, et vaenlase – ja islamiäärmuslased pole siinkohal mingi erand – vastu võitlemisel on parem olla sihikindel, keskendunud ja teadvustada, mis on kõige tõhusam. Vihase ja agressiivsena kannatavad aga nii sihikindlus kui ka keskendumisvõime ja tõhusus.

Vast just seetõttu on Soome ja Eesti president oma viimaste päevade sõnumid suunanud muu hulgas ühiskondliku tasakaalu hoidmisele – samas nii mõneski Euroopa riigis, kaasa arvatud Soomes, valitsevat olukorda ilustamata (sisserändajaid on liiga palju, nad on saabunud liiga hoogsalt ning nad tulevad liiga teistsugusest kultuuri- ja religiooniruumist, et nende lõimimine edukas võiks olla, eriti kui lõimimispoliitika on nii mõnelgi poole kas olematu või ebaõnnestunud).

Sauli Niinistö rääkis tegelikult juba 2015. aasta sügisel, kui rändetulv peaaegu takistamatult üle Euroopa loksus, et Euroopa peab oma välispiire paremini kaitsma, rännet aeglustama ning need, kellel Euroopasse tulekuks eeldusi ei ole, ka kiirkorras tagasi saatma. Pühapäeval nentis ta muu hulgas, et Euroopa vastuvõtuvõime on ületatud.

Samas kehutas Niinistö üksteist mitte ainult kuulma, vaid ka kuulama ja viitas „sellele, mis toimub sotsiaalmeedias“ kui „väga imelikule“ suundumusele. „Rändeküsimustes on soov mitte aru saada olnud suurem kui soov aru saada. Püüame siiski mõista, mida teine soomlane mõtleb,“ soovis Niinistö. Oodates seda kõigilt, mitte ainult ühe serva esindajatelt.

Ka president Kaljulaid pühendas osa pühapäevasest Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeva kõnest radikaalsele retoorikale.

„Veelgi kummastavam on retooriline reljeefsus vaidlustes, kus erimeelsused on vast vaevu 20-30 kraadi, mitte 180. /-/ Me võime öelda, et radikaalne retoorika on vaid tähelepanu võitmiseks. Ma pelgan, et selle mõju on siiski sügavam. Kaikamehe keelekasutus teeb meist kaikamehed. Väärikaks jäämine teeb riigimehi,“ sõnas Kaljulaid.

Kersti Kaljulaid on toonud avalikkuse ette üsna läbimõeldud kontseptsiooni õmblusteta ühiskonnast. Mulle tundub, et see, mida nii Niinistö kui ka Kaljulaid seoses terrorismi ja rändeohtudega taotlevad, on ühiskond, mis poleks vähimalgi määral sinisilmne, kuid poleks ka hirmu, vahkviha, omavahelise sapi ega sõnavahu küüsis. Tõmblusteta ühiskond.

Mulle sobib. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.