President Lennart Meri kuulsa ütluse kohaselt on kommunism küll surnud, kuid keegi pole näinud selle laipa. Tundub aga, et meil on viimastel nädalatel olnud siiski võimalus heita üsnagi kõhedust tekitav pilk selle ideoloogia surnukehal kihavatele eluvormidele.

Kreeka justiitsminister Stavros Kontonis lükkas tagasi Euroopa Liidu nõukogu eesistujamaa Eesti kutse osaleda Tallinnas konverentsil „Kommunistlike režiimide kuritegude pärand 21. sajandi Euroopas“.

Kreeka minister pidas võimalikuks Nõukogude okupatsiooni all raskelt kannatanud ning praegu meist jõukamat Kreekat finantsiliselt aitavale Eestile teatada, et „konverentsi selline sisu ja pealkiri saadab väära ja ohtliku poliitilise sõnumi, mis läheb vastuollu Teisele maailmasõjale järgnenud kokkulepetega, taaselustab Euroopale palju kannatust toonud külma sõja aegse õhkkonna, läheb vastuollu EL-i alusväärtustega ega peegelda kuidagi Kreeka valitsuse ja Kreeka rahva seisukohta: nimelt, et natsismi ja kommunismi ei saa kunagi võrdsustada.“

Sellele järgnes keskerakondlasest riigikogu liikme Oudekki Loone tänukiri Kontonisile, milles Loone nimetas konverentsi katseks kaudselt õigustada natsirežiimi ja natsiideoloogiat ning leidis, et seesugused jõupingutused on Eesti poliitikas „tugevalt olemas“.

Need seisukohavõtud on Eesti ajakirjanduses käivitanud tänuväärse debati, milles üks pool püüab n-ö puhast marksismi kui õilsat filosoofilist maailmanägemust eristada seda ellu viia üritanud režiimide verisest praktikast, teine pool aga tõestab – minu arvates märksa veenvamalt – et vägivald, terror ja kollektiivse süü asetamine suurtele elanikkonna osadele lihtsalt nende grupikuuluvuse põhjal tulenevad otseselt juba Karl Marxi ja mitme teise marksismi klassiku teoreetilistest kirjutistest.

Siiski tundub esimesel leeril õigus olevat ühes aspektis. Marksism ja seda esindavad režiimid on oma lõppeesmärgina nimetanud üleüldise õnne ja õigluse kehtestamist kogu maailma inimestele, ka punane terror pidi teenima just seda eesmärki.

Kui rikaste puhul tähendab see nende vabastamist koormavast ja ebaõiglasest rikkusest (ning praktikas kaasneb sellega sageli vabastamine ka vabadusest ja elust), siis vaestele saab see lubadus tähendada ju ainult elujärje paranemist. Kuna valdav osa maailma elanikkonnast ongi vaesed või vähemalt peab end vaeseks, siis on marksistliku kirjasõna lubadusel veel tänapäevalgi paratamatu veetlus, mis tugevneb sedavõrd, kuidas tuhmub elav mälestus sellest, et marksistlikud režiimid ei toonud praktikas kõigile vaestele sugugi õnne, vaid võisid ka vaesed vabalt sundida orjatööle kolhoosis või Siberis. Niisugused meenutused saab ju tembeldada reaktsiooniliseks laimuks ning natsismi õigustamiseks.

Seevastu natsismil puudub võrreldav universaalne lubadus, mis kogu maailma inimesi kasvõi teooriana ahvatleda võiks. Lubadus muuta saksa rahva elu teiste rahvaste arvel paremaks ei saa ju kuidagi veedelda mõistlikku venetsueelalast, hiinlast, eskimot või ka eestlast. Seega pole kommunism ja natsism tõesti päris võrdsed, kuid see erinevus ei tulene mitte nende olemuslikust erinevustest (mõlemad on inimvihkajalikud ideoloogiad), tagajärgede erinevusest (mõlemad on surma toonud miljonitele), vaid lihtsalt nende sihtgruppide suuruse erinevusest.

Marksism on nagu Coca-Cola, mis on tembitud just selliseks, et see võiks maitseda enamikule inimestest ning et pruuni pudeli järele haaraksid vahel salaja ka need, kes on vägagi teadlikud joogi ebatervislikkusest. Natsism on aga nagu rästikupiiritus – jook, mida valdav enamus inimesi pole mingi hinna eest nõus proovima.

Eesti ja teiste Ida-Euroopa riikide raske, kuid möödapääsmatu ülesanne on maailma veenda, et suhkrurikaste jookidega liialdamise kahjulikkuse selgitamine ei tähenda rästikupiirituse propageerimist. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.