Eestis on viimastel nädalatel puhkenud arutelu kommunismi ning Karl Marxi ja muude kommunismiteoreetikute mõttekäikude olemuse üle. Eestit laastanud nõukogude režiimi küll keegi otseselt õigustama pole kippunud, küll aga on ilmne, et meie keskis elab inimesi, kelle arvates on kommunism siiski üks oma sisu poolest kaunis idee ning igal juhul etem Itaalias alguse saanud fašismist või Saksamaa natsionaalsotsialismist.

Ja kui siis keegi sotsiaal- või muidu meedias on kommunismi kauniduse rõhutajatele meelde tuletanud, et tegelikult on terror ja proletariaadi diktatuur kui vahendid eesmärkide saavutamiseks kommunismi-ideesse algusest peale sisse kirjutatud, on vastused kõlanud umbes selles stiilis, et ärme nüüd kõike ka päris sõna-sõnalt loe või vähemalt mõista.

Et seda terrori- ja diktatuurivärki tuleks mõista oma aja kontekstis ja et 21. sajandi kommunism on ikka helge ja puhas.

See aga omakorda tuletab mulle meelde juba paarkümmend aastat tagasi peetud Soome luterli kiriku sisese diskussiooni homoseksuaalsuse ning homoseksuaalsete inimeste aktsepteerimise üle. 

Muidugi kõlas ka seal ühel hetkel tõdemus, et aga vaat see ja see koht piiblist ikka täitsa otsesõnu ütleb, et homoseksuaalsus on patt ja seda tuleb täpselt nii üheselt võtta, sest Piiblis on nii kirjas. Mille peale siis vastati, et aga no miks me siis hukka abielurikkujaid, sõnakuulmatuid lapsi või pühapäeviti töötavaid inimesi, kuigi Piiblis sellesuunalisi juhtnööre otsesõnu antakse? Mille peale omakorda vastati, et aga no nii küll ju ei saa, kõike ei saa ju tänapäeval sõna-sõnalt võtta, Piiblit tuleb mõista ikka oma aja kontekstis, ja et 21. sajandi kristlus on ikka helge ja puhas.

Ma võtsin siis kätte ja tegin ühes kolumnis ettepaneku inimeste segadusse ajamise vältimiseks toimetada Piiblist välja need kohad, mida ei tuleks sõna-sõnalt lugeda, nii et sünniks uus, värskem ja rasvavabam variant. 21. sajandi Piibel, Jumala sõna 2.0, sõnasõnaliseks lugemiseks.

No, selle peale kostis mõni vanameelsem kirikuõpetaja hoobilt – vaadates mööda sellest, et Piiblit on iseenesest ajaloo vältel palju kordi nii valikuliselt toimetatud kui ka uuesti ja uuesti tõlgitud – et ei lähe läbi, Piibel on jumala sõna ja pole inimese asi seda muuta. Nutikamad teie hulgast muidugi taipavad juba, et otsese vastuseta jäi ka küsimus, kes ja kuidas siis lõpuks otsustab, millised kohad Piiblist ikkagi on need, mida sõna-sõnalt võtta ja järgida ning millised mitte.

Igatahes, kogu see arutelu mulle meelde tuli, kui ma viimaste nädalate kommunismiteemalist diskussiooni kõrvalt jälgisin. Ja jõudsin arusaamale, et ega need Piibli ja kommunismiteoreetikute teoste tõlgendamisraskused teineteisest erinegi. Kui ikka mõni utoopia nii meeltmööda on, et tahetakse seda ka 21. sajandil elus hoida, on nii mõnelgi kange kihk silmad kinni pigistada nende utoopiate tüvitekstidest leiduvate veriste praktikate ees. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.