Kuid kuidas saavutada omariiklust, kui ÜRO rahvaste enesemääramisõigus ei anna samm-sammulist instruktsiooni demokraatlikult, vägivallatult ja rahvusvaheliselt aksepteeritud iseseisvumiseks? See tundubki olevat kohati ilmvõimatu ülesanne, sest kui eksisteerib iseseisvumist sooviv rahvuspiirkond, on olemas ka „emamaa“ koos mõjusfääriga, mis iseseisvuspüüet üldjuhul ei tunnista.

Nii ei näe Hiina Tiibetit iseseisvumas, Suurbritannia ei soosi Šotimaa omariiklust, Indoneesia ei soovi Lääne-Papua riigi tekkimist, Türgi on vastu kurdi rahvusriigi sünnile, Hispaania peab Kataloonia isesesvuspüüet seadusevastaseks jne. 

Oleks ka kujuteldamatu (või ehk mitte?), et selline samm-sammuline raamistik eksisteeriks, kuna rahvuste iseseisvuspüüded esinevad üksteisest niivõrd erinevates ajaloolistes olukordades ja geopoliitilistes situatsioonides. Halvimatel juhtudel (ja üldiselt) eelnevad isesesvumisele pikaajalised relvastatud konfliktid, parimatel ja harvematel juhtudel saavutatakse see lauldes.

Erinevad vabaduspüüded aga kestavad edasi ning viimased nädalad on rahvaste enesemääramiseõiguse rindel olnud pinevad. 

25. septembril korraldasid Iraagi kurdid iseseisvumise rahvahääletuse, millel iseseisvust toetas 93 protsenti hääletanutest. Rahvusvahelised reageeringud on olnud see-eest vastakamad. Kurdid pole ühest toetust oma iseseisvumisele suutnud saavutada.

Lääne-Papua esitas oma taotluse iseseisvumise arutamiseks ÜRO dekoloniseerimise komiteele 26. septembril. Indoneesiale kuuluval territoorimil toetab iseseisvumist 70 protsenti elanikkonnast ning taotlus esitati koos 1,8 miljoni elaniku allkirjaga. Siiski leidis ÜRO komitee, et Lääne-Papua võimalik iseseisvumine pole komitee pädevuses ning seega lükati taotlus tagasi. 

Hispaanias aga toimus 1. oktoobril Kataloonia rahvahääletus, millel iseseisvumise poolt hääletas 90 protsenti osalenutest, kuid mille seaduslikkust Hispaania valitsus ei tunnista. 

Hetkel tundub, et maailmas ei ole ka sellist demokraatlikku riiki nagu Island, kes vilgutaks geopoliitiliselt neutraalset toetavat tulukest iseseisvusmispüüdega rahvastele.

Miks me kardame toetada rahvaste enesemääramisõigust? On ju kehtiv maailmakord ja -kaart läbi ajaloo pidevalt muutunud. 

Üks põhjus võib meie endi puhul peituda üsna lähedal. Ma märkasin muutunud suhtumist rahvuste enesemääramisõigusesse lausa isiklikult. Kui 2014. aastal toimus Šotimaal iseseisvusreferendum, lootsin ma tulihingeliselt, et referendumi tulemus kaldub Šotimaa iseseisvuse poolele (otsustati aga jätkata Suurbritannia koosseisus). Samuti olin ma tulihingeline Kataloonia iseseisvuse pooldaja ja seda juba enne viimaseid sündmusi.

Kuid ühel hetkel panin tähele, et millegipärast oli minus viimaste aastate jooksul toimunud meelemuutus ning mulle oli tunduma hakanud, et äkki ongi kõigil harjumuspäraselt „emamaa“ rüpes parem ja rahulikum.

Minu suhtumist võis mõjutada hirm Venemaa välispoliitilise sekkumise ees lähinaaberriikide territoriaalsesse terviklikkusesse. Esitaksin seega küsimuse – mis siis, kui eiraks hirmu Venemaa ees ja jätkuvalt toetaks rahvuste enesemääramise õigust?

Üldiselt on maailma ajalugu näidanud, et mida enam on iseseisvunud rahvusriike, kes sõbralikult piire jagavad ja koostööd teevad, seda enam on ka rahu maailmas. Woodrow Wilsoni loodud neljateist teesi Esimese maailmasõja lõpetamiseks kutsuti wilsonlikuks idealismiks, sest skeptikuid leidus enam. Ometigi saavad Soome, Eesti, Läti ja Leedu just idealismist lähtuvalt tähistada 100 aasta möödumist omariikluse sünnist. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.