Maailma Terviseorganisatsioon soovitab tervisekasu saamiseks koguda nädalas vähemalt 150 minutit mõõdukat liikumist, tõenäoliselt täidab selle nõude tunduvalt väiksem hulk eestimaalasi.

Nendest, kelle kehaline aktiivsus oli väga vähene, said viimase aasta jooksul kehalise aktiivsuse tõstmise soovituse arstilt või muult tervishoiutöötajalt vaid 12 protsenti. Kahjuks kipub terviseprobleemiga inimeste hulgas olema vähem liikumist, pigem on levinud müüt, et liikumine teeb asja hullemaks ning seda hakatakse vältima.

Kuidas aga jõuda sinna, et inimene peab tervishoiutöötaja juures käies normaalseks, et küsitakse muuhulgas tema liikumisharjumuste kohta? Ja et arsti poolt määratakse ravimiks liikumine, mitte tablett? 

Kehaline aktiivsus on imeravim

Enamik inimesi teab, et liikumine on hea, kuid sageli ei teata, kui hea. Regulaarsest kehalisest aktiivsusest võib rääkida kui imeravimist, mis aitab saja häda vastu, on lihtne ja odav. Regulaarne liikumine aitab langetada vererõhku ilma ravimiteta, lisaks hoiab piisav liikumine kolesteroolitaset ja kehakaalu kontrolli all. Viimasel ajal on üha rohkem räägitud regulaarse kehalise aktiivsuse mõjust vaimse tervise parandamisel, näiteks depressiooni ravis.

Oluline on ka ennetus: regulaarne kehaline aktiivsus vähendab näiteks II tüüpi diabeedi, südame-veresoonkonnahaiguste (sh kõrgvererõhktõve ja insuldi), jämesoolevähi, depressiooni ja Alzheimeri riski vähemalt kolmandiku võrra. Seda nimekirja võiks jätkata lõputult. 

Kust aga peaks saama infot liikumise ja selle imepäraste mõjude kohta? Eesti toitumis- ja liikumissoovitustes on liikumisele pühendatud vaid 15 lehekülge, samas kui Rootsis on koostatud eraldi 600-leheküljeline käsiraamat FYSS kehalise aktiivsuse soovitamiseks 40 haiguse kontekstis. Ka meil on vaja jõuda sellise põhjalikkuseni ning anda nii tervishoius töötavatele spetsialistidele kui ka patsientidele sõnum, et kehalise aktiivsuse kohta küsimine ja soovituste andmine on normaalne ja vajalik. 

Süsteemne lähenemine: liikumisretsept

Liikumissoovituste andmiseks on välja mõeldud liikumisretsept, mis on tõenduspõhine meetod kehalise aktiivsuse taseme tõstmiseks. Sellist tüüpi lähenemist on pikka aega edukalt kasutatud näiteks Rootsis, Soomes, Suurbritannias ja teistes riikides. Liikumisretsept on individuaalne kirjalik liikumissoovitus patsiendile, kes külastab tervishoiutöötajat sümptomite või haigusega, mida parandaks kehaline aktiivsus.

Retsepti kirjutatakse välja nii ennetuseks kui raviks ja seda saavad teha kõik tervishoiutöötajad. Liikumisretsepti saab „välja osta“ kas üksi tegutsedes, spordiklubides, patsientide esindusorganisatsioonides või muudel viisidel. Rootsis läbiviidud uuringu kohaselt järgib 6 kuud hiljem retsepti täielikult 65 protsenti patsientidest ning osaliselt 19 protsenti, mis on väga hea tulemus. 

Eestis on tekkimas ka esimesed sellelaadsed algatused: ühiskondlike algatuste inkubaatoris piloteeritakse arsti poolt välja kirjutatud liikumisretsepti koos liikumisnõustamise ning võimalusega minna enda diagnoosist lähtuvalt sobilikule treeningule. Loodetavasti suudame varsti pakkuda süsteemseid lahendusi, et ka Eestis muutuks liikumisretsept ja arusaamine treeningust kui ravimist iseenesest mõistetavaks.

Füsioterapeudi roll

Tegelikult on Eestis juba praegu olemas inimesed, kes igapäevaselt tableti asemel liikumist välja kirjutavad – need on füsioterapeudid. Paraku on veel levinud müüt, et füsioterapeut on keegi, kelle juures käiakse massaažis või võimlemas. Tegelikult on füsioteraapia erialana palju laiema haardega: füsioterapeudid on liikumise eksperdid ning koostöös oma patsientide ja klientide, arstide, õdede, treenerite ja teistega soovime hoida inimesi aktiivsena, sõltumata terviseprobleemist, vanusest ning eelnevast liikumiskogemusest.

Tänasel füsioterapeutide päeval jääb seega anda vaid üks soovitus: liigu terviseks! •

Täna korraldataval Eesti Füsioterapeutide Liidu aastakonverentsil “Eriala piirid” räägib liikumisretseptist Ing-Mari Dohrn Rootsist, Karolinska instituudist. Konverentsi korraldamist toetab hasartmängumaksu nõukogu.