„Winston mõistis äkki, et kõige iseloomulikum kaasajale ei ole mitte julmus ja ebakindlus, vaid hoopis tühisus, räpasus ja tuimus.“

George Orwell, „1984“

Lugeja meenutagu ja mõelgu, millist kaasaegset Eesti erakonda iseloomustab järgnev: kriminaalsed skandaalid partei minevikust, kriitilisus Eesti Euroopa Liidu ja NATO koostöö suhtes, juhtivpoliitikute helde eetriaeg Tallinna Televisoonis, rahastamise salakokkulepped, e-valimiste taunimine, Kremli lemmikutes liitlaste nägemine. Keskerakond? Pigem tõusvas joones Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Ajas on see tõus olnud pöördvõrdeline Edgar Savisaare poliitilise langusega – üks autoritaarsusele kutsuv kõva-käe-poliitik on asendumas teistega. On see juhus?

EKRE tekkis Eesti Rahvusliku Liikumise ja Eestimaa Rahvaliidu ühinemisel 2012. aastal. Rahvaliidu areng sumbus möödunud kümnendi lõpul skandaalidesse, milles oli oma osa mängida Villu Reiljanil ja Ester Tuiksool. Nõnda päris EKRE Rahvusliku Liikumise juhtkonna ja Rahvaliidu passiivse massiorganisatsiooni. Ühel pea, teiselt keha – tulemuseks poliitiline golem.  

Eesti aktiivsuse kritiseerimine Euroopa Liidu ja NATO liikmena ning „sõltumatute riikide ühenduse“ Euroopa propageerimine on alati olnud EKRE repertuaaris. See on nende ühisosa teiste Euroopa pruunide populistidega, nagu Marie Le Pen Prantsusmaalt, Geert Wilders Hollandist, Boris Johnson Suurbritanniast,  Viktor Orbán Ungarist, Jarosław Aleksander Kaczyński Poolast. Euroopa suunal juba sajandeid jaga-ja-valitse poliitikat ajanud Kremli huvides on killustunud ning autoritaarsete riigipeade poolt nõrgestatud Euroopa.

20. sajandi ajalooline õppetund on, et Euroopa riikide isolatsionistlik ja vastanduv välispoliitika viib paratamatult sõdade ja isegi etnilise puhastuseni, kuid ajalooline leppimine (andestamine) ning tihe koostöö rahu ja kasvamise aegadeni. Sama kinnitab Eesti ajalugu: meie iseseisvus võideti teiste riikidega koostööd tehes ja nende toetust taotledes, kuid kaotati 1930ndate lõpu autoritaarses, sallimatus ja leppimatus Euroopas.

Kusjuures ka sinimustvalget lehvitades ja – eelkõige valimiste eel – kombekohaselt „vene värgi“ vastu sõna võttes võib toimida Eesti vaenlasena. Seda tehti enne viimast suurt sõda ja tehakse ka edaspidi, sõltuvalt sellest, kui lähedalt Vene karu kuum hingus meid parasjagu puudutab. Kuid mitte seda ei arvestata, mida rääkisid, vaid seda, miks rääkisid. Olulisem sellest, mida teed, on see, mida võimalikuks teed. Siin on muster ja süsteemsus, selles on provokaatori käitumise kogu loogika.

Hoiatavalt kõnekas on EKRE juhtkonna äsjane soov taastada Lihula monument Saksa mundris Eesti sõduriga. Ka minu vanaisa hoidis 1944. aastal Narva all rinnet, kuid sellist propagandistliku mõjuga – rohkem vormi kui sisu rõhutavat – mälestusmärki ma talle ja ta kamraadidele ei sooviks. Usun, et ka tema mitte: mis sest „kämbude“ mundrist ikka pronksi valada.

See variatsioon rahvuslusest, mida EKRE esindab, on tigeda vooruseks (laenates sõnu Oscar Wilde'ilt). Seda iseloomustab populism ja agressiivne demagoogia. Meetoditeks on löömamehelik vastandumine, hirmu ja vihkamise ning teiste madalate instinktide üles piitsutamine. Lähiminevikus ületati joon, millest alates tundus teatud seltskonnale, et on ok kutsuda avalikus ruumis üles vägivallale, käituda rassistlikult ning matslikult. Aga seda ei unustata, me oleme väike ühiskond. Ameerika Ühendriikide diplomaat Henry Kissinger on selliste poliitikute kohta tabavalt nentinud, et ei saa läbi rääkida inimesega, kes mõtleb ainult õhtustele uudistele.  

Säilitada saab kehtestatut ja püsida saavutatul – selles peitub konservatiivse eluhoiaku tegelik sisemine väärikus. Konservatism pole tagurlik ärplemine, see on püsivus.

Nn postmodernismi ajastul on tavaks kõnelda väärtuste suhtelisusest, piirid hea ja halva, aktsepteeritava ja taunitava vahel on ähmastunud. Piltlikult väljendudes on selline ühiskond edev ja ükskõikne: igaühel on võimalik suurustleda isikliku tõega, mis ülejäänuid üsna vähe huvitab. Olla konservatiiv tähendab teadlikult esindada elavate väärtustena ajaproovile vastu pidanud traditsioone. Piltlikult öeldes seista eelnenud põlvkondade õlgadel, et ise kanda järgnevaid, mitte olles võõrad ega majalised, vaid olles pärandihoidjad ja vastutavad ühtaegu nii eelkäinute kui järgnejate ees.

Tänapäeva eurooplane, ka keskmine eestlane, ei tea päris kindlalt, kust pärinevad tema tõekspidamised. Kultuuri ühismälu suhtes pimestatud kogukonna elujõud nõrgeneb – ta on kaotanud oma juured. Kõnelemata sellest, et tundmata iseennast ei suudeta õppida tundma ka endast erinevat.

On paratamatu, et selline ühiskond käsitleb arengut välise impulsina, mille kinnituseks kordub: muutustega tuleb sammu pidada, elus jõuab edasi see, kes suudab muutuvas keskkonnas kohaneda, intelligentsus väljendub kohanemisvõimes jne. „Muutus“ on seejuures abstraktne ja paratamatu, suisa kaubarongina mõjuv välisjõud, mis mõjutab inimest otsekui otsustusvõimeta ja -julguseta, ainult instinktide najal tegutsevat looma.

Selline paradigma soosib keskpärasust, konformismi ja tarbijalikkust. Mõelgem: kuhu oleksime riigi, rahvuse ja ka organisatsioonina jõudnud kuuleka loosungi all „arukas kohaneb“?

Toon näite paremast intelligentsuse maksiimist, judaistlikust pärimuste kogust Talmudist: „Kes on tark? – Kes õpib igalt inimeselt“. Inimene on paratamatult muutuste objekt ja subjekt – õppija ja õpetaja. Kuid muutuste subjekt ehk ellukutsuja/-lähetaja saab olla vaid see, kes on teadlik omaenese lähtest ehk identiteedist.

Areng konservatiivses tähenduses on eneseleidmise teekond ja iseendast teadlikuks saamine – indiviidina, kogukonnana, ühiskonnana. Kuid karta maksab arengut elule vastupidises suunas. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.