Priit Salumaa: isamaalisuse monopoliseerimine

Ma ei lase armastust ja lugupidamist meie koduvabariigi vastu kaaperdada oma äärmuslikult meelestatud rahvuskaaslastel. See, kui keegi sõimab puuviljaleti juures tumedanahalist inimest eesti keeles on minu jaoks sama rüvetav kui põletaks keegi sinimustvalget lippu, kirjutab Priit Salumaa.
Vanatädi juubel. Valge linaga on kaetud pikk laud ning kohal on nooremaid ja vanemaid sugulasi. Ringi käib süldikauss, kannudes on kodumahlast tehtud morss.
Sealsamas laua taga istuvad kõrvuti „fašist“, „tolerast“ ja „putinoid“. Tõstavad peretraditsioonide kohaselt vanatädi terviseks viinapitse ja löövad neid teesklemata joviaalselt kokku.
Ühes lauas, ühes perekonnas, eesti suguvõsadele tüüpilise keerulise ajaloo ja erinevate elukogemuste tõttu erineva maailmavaatega inimesed.
See ei ole anekdoot, see on elu.
Mujal on alati parem
Umbes 20-aastaselt tahtsin Eestist ära. Mind tõmbas uudishimu ja tõukas siit rida asju, mis minu arust koduvabariigis viltu olid. Läänes tundus kõik justkui parem. Ma polnud patrioot. 2003. aastal läksingi siit paremat kohta ja elu otsima.
Elasin, õppisin ja töötasin Saksamaal ning just seal sai minust Eesti patrioot. Ma polnud enne siit eemaldumist aru saanud, kui olulised on minu jaoks eesti keele- ja kultuurikeskkond, meie inimeste mõtteviis ja olemise laad.
Saksamaa kogemus jääb minu jaoks hindamatuks. Olles võõras võõral maal, töötades kõrvuti kohalike elanike ja teiste võõrastega, puutusin elus esimest korda tihedamalt kokku nii inimestega mujalt Euroopast, Aafrikast kui ka Hiinast. Nii moslemite, veganite kui geidega.
Puutusin kokku ka sellega, kuidas on tunda end immigrandina, kuidas kohalik võib sulle ülevalt alla vaadata või ametnik väga ükskõikselt su muredesse suhtuda.
Põhiline aga mida ma õppisin oli see, et Eestis eksisteerib maailma mõistes mikroskoopiline elus kultuurikild, mis mulle väga südamelähedane on. Meil on palju asju, mis on minu jaoks väga olulised ja mida teistel täpselt sellisel kujul pole: eesti käänetega ja samas sugudeta keel; selles keeles töine ja kodune suhtlemine; see, kuidas me mõistlikult ja targalt asju ajame ja peale hakkame; meie luule ja laulu kõla, laulupeo ja koorilaulu traditsioon; meie avatus tehnoloogiatele, ühe vanaema perekonnapäine kangus ja teise vanaema retsepti järgi tehtud verivorstid jõululaual.
Ma usun, et veidi mõeldes saab igaüks teha sarnase armsate asjade nimekirja.
Seega, peale kaht ja poolt aastat elu Saksamaal ning magistrikraadi omandamist tulin joonelt tagasi Eestisse.
Meil on pakkuda ja meil on õppida
Erinevus rikastab nii globaalses kui lokaalses mõttes. Eesti kultuurikild rikastab maailma laiemalt ning võõraste kultuuride esindajad, nende erinevad mõtteviisid rikastavad omakorda Eestit. See on minu arust põhjus, miks eesti keel ja kultuur väärivad säilitamist, aga ka arengut.
Rahvusriigi kontseptsioon on just seetõttu oluline. Nagu rahvuspargis kaitstakse maastikku ja liike linnastumise ja põllumajanduse eest, nii on meie põhiseaduse järgi üks Eesti riigi eesmärkidest kaitsta Eesti keelt ja kultuuri. Tagada selle säilimine.
Ma julgen öelda, et ma olen rahvuslikult meelestatud inimene. Seejuures ma ei karda endast erinevaid inimesi, olgu nad siis teise seksuaalse orientatsiooniga, erineva nahavärvi, rahvuskuuluvuse või usutunnistusega. Ma ei suhtu neisse põlastavalt, vaid vastupidi, sallivalt. Selle sallivuse tõttu sildistavad mõned mind aga tolerastiks. Justkui eesti keelt või kultuuri ei saaks armastada, olles samal ajal avatud uuele ja teistsugusele.
Naeruväärne, või mis? Aga pole, sest päris elus juhtub, et jagades Facebooki seinal mõnda avatud maailmavaadet toetavat artiklit tuleb Facebooki sõnumitesse teateid stiilis: “kle lõpeta see tolerastia levitamine“.
Salliv eestlane
Isamaa-armastus ei ole kellegi monopol. Ma ei lase armastust ja lugupidamist meie koduvabariigi vastu kaaperdada oma äärmuslikult meelestatud rahvuskaaslastel.
See, kui keegi sõimab puuviljaleti juures tumedanahalist inimest eesti keeles on minu jaoks sama rüvetav kui põletaks keegi sinimustvalget lippu. Täpselt samamoodi, kui keegi viskab geiparaadi kiviga karjudes „käi tagasi kappi pede“ või kasutab põlastavat tooni naiste suhtes. (Siin mu „tolerastia“ lõpeb.)
Miks seda viha vaja on? Et meid kaitsta? Kuidas?
On ju selge, et meil on juba enese ja võõra piirid. On selge, et siia saabuvad inimesed, olgu nad siis turistid või pagulased, peavad järgima ja austama meie kultuuriruumi ja ühiskonna kokkuleppeid. On ju selge, et meil on riigipiir, et Eesti Vabariigis on asjaajamis keel eesti keel, et meil kehtivad Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu seadused.
Meil on inimõigused, isikuvabadused ja me elame teatud väärtustest kantud kultuuriruumis. Me paneme inimese, kes süütab oma naise, 10 aastaks vangi – vahet pole, kas ta on Vello või Mohammad. Sama juhtub koduvägivalduri ja lapsepilastajaga. Ükski sisserändaja ei saa seda muuta.
Samuti pole karta, et me avame oma piirid täielikult ning siia saabub rohkem inimesi, kui meile jõukohane vastu võtta on. On samuti selge, et me ei hakka odava tööjõu puudumise probleemi kunagi nii lahendama nagu Saksamaa 1960. aastatel tegi, vaid ajame asju mõistlikult ja õpime oma Euroopa kolleegide vigadest.
Me saame ju aru, et eesti keelel ja meie elaval kultuurikillul on väärtus ja nõnda väiksena tuleb sellega hoolikalt ringi käia.
Mida see viha aga endaga kaasa toob?
Kui Anatolile öelda puuviljaleti ääres „tibla“, kas see paneb teda eesti keelt õppima?
Kas sul tekiks lugupidamine riigi ja selle riigi keelt kõnelevate inimeste vastu, kui nad ütlesikd sulle „kuradi venelane“ või „russ“? On ju ilmne, et sallimatusega tõukab eemale. Kuidas ma saan õppida ja armastada keelt, mille rääkijad ei salli mind, ei pea minust lugu? Kas siin ei peitu meie läbikukkunud integratsioonipoliitika üks põhjuseid?
Samuti – millisel riigil on lihtsam seista vastu välistele, aga ka sisemistele julgeolekuohtudele? Kas sidusal või lõhestatud ühiskonnaga riigil?
Meie liitlaste seisukohalt vaadates – millist riiki on neil lihtsam toetada? Võõraid vihkavat ja sallimatut või ühtset ja ühtehoidvat Eestit?
Millises ühiskonnas on sisemisi probleeme lihtsam lahendada – kas sellises, kus osalised on üksteise kõride kallal või proovivad teineteist mõista?
Kas üldse on võimalik, et sildistamine, viha ja vihkamine teeb meid riigi ja ühiskonnana tugevamaks? Et tänu sallimatusele sünnib kuidagi rohkem lapsi, säilib meie riigi ja elukeskkonna konkurentsivõime üha kiiremini arenevas maailmas? Et sellistes tingimustes säilivad eesti keel ja kultuur paremini, et meie laulupidu kestab igavesti… •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli