Esmaspäeval teatas majandus- ja kommunikatsiooniminister Kadri Simson, et valitsuskabinet on jõudnud kokkuleppele. Selle üle, kas maakonnasisene bussitransport on tasuta, võivad otsustada ühistranspordikeskused.

Aga tasuta sõiduks mõeldud raha saavadki kasutada need, kes piletihinna nulli viivad ja teised saavad enda osa ainult sellest lisarahast, mis on mõeldud liinivõrgu arendamiseks.

Tuleva aasta teiseks pooleks plaanib riik bussiliiklusele 13,6 miljonit eurot lisaraha. Tänaste mahtudega arvestades kuluks sellest ligi kuus miljonit piletihinna kaotamiseks, rääkis majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi teede- ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatter. See aga ei tähenda, et kogu ülejäänud seitse ja pool miljonit suuremasse liinivõrku suunataks.

"Me oleme hinnanguliselt praegu sellist nõudluse kasvu arvestanud kuskil kümme protsenti sellest summast. Lisaks ühistranspordi hinnaindeksi kallinemine on seal kuni kaks miljonit eurot. Nii et selline väike puhver on kaasnevate mõjude jaoks ka," ütles Tatter ERR-ile.

Ehk siis kui palju jagub riigi antud lisarahast liinivõrgu tihendamiseks, veel täpselt teada pole aga kindlasti pole see võrreldav rahaga, mis on mõeldud piletite kaotamiseks. Vaidlus valitsuses on käinud aga just selle üle, kas tasuta sõiduks mõeldud raha võiks kulutada ka suuremale liinivõrgule. Ja selles pole IRLi nimel majanduskomisjoni juhtiva Sven Sesteri sõnul endiselt otsusele jõutud.

"IRL on sellel seisukohal, et otsustusõigus peaks olema vaba oma olemuses, suunamaks seda raha kas liinide tihendamisele, uute liinide turuletoomisele või miks mitte, kui kohalik omavalitsus leiab, piletihinna alandamisele. See peaks olema omavalitsuste otsus," rääkis Sester.

Kusjuures Sesteri sõnul toetavad sama mõtet ka sotsiaaldemokraadid. Mis saaks aga siis, kui valitsuspartnerid Simsoni pakutud kompromissiga nõus oleksid. Ehk näiteks Harjumaa ühistranspordikeskus küsiks raha nii liinivõrgu arendamiseks kui tasuta ühistranspordiks, aga Põlvamaa tasuta sõitu kehtestada ei tahaks ja saaks kõigest selle rahaosa, mis on mõeldud suuremale liinivõrgule. Kas see oleks üldse õiguslikult võimalik?

"Siin tuleb üks väike analüüs veel teha, selles mõttes, et tegemist on riikliku avaliku teenusega. Ja et siin ei tekiks sellist piirkondliku diskrimineerimise tunnuseid. Nii olulise mõjuga erisus - siin peab olema väga mõistlik mõistlikkuse põhjendatus taga. Päris nii ei ole, et näiteks kuskil Valga ütleb, et me tahame tasulist ja Harju ütleb, et on tasuta. Siin peab ikkagi olema mingisugune põhjus ka, et miks ühe piirkonna elanik saab riiklikku avalikku teenust tasuta ja teine mitte. See päris nii mustvalge ei ole," selgitas Tatter.

Saatan peitub siin küsimuses, kes otsustab. Nimelt ühelt poolt luuakse üle eesti ühistranspordikeskused, kus jäme ots on kohalike omavalitsuste käes. Teisalt, kuna bussitranspordile maksab peale ikkagi riik, on tegemist mitte kohaliku, vaid riikliku avaliku teenusega. Ja seaduse järgi ei kinnitata ka piletihinda kohalikul, vaid ministri või hiljem maanteeameti tasandil.

Ühistranspordikeskused saavad teha kõigest ettepanekuid. Nii-siis peaks ka maanteeamet ise põhjendama, miks ühe maakonna elanik peab oma töölesõidu eest maksma ja teise maakonna elanik ei pea. Ja selle põhjenduse saab iga bussisõitja kohtus kahtluse alla seada.

Taolise loogika järgi ei pruugi sisuliselt toimida ka IRL-i plaan, mille järgi ei sekkuks riik üldse piletihinna kujundamisse ja kogu ühistranspordi lisaraha kasutamine jääks ühistranspordikeskuste otsustada. Ja see omakorda tähendaks, et vahevariandid ei toimi ning valitsus peaks jõudma konkreetsele otsusele, kas kogu Eestis küsitakse bussipiletite eest raha või mitte.

"Oleme arvestanud, et kui selline lõplik lahendus, poliitiline otsus on aasta alguses, siis meil on piisavalt aega, et need lepingud vedajatega ära muuta ja mõned valideerimise lahendused tellida. Et on piisavalt aega küll, kui aasta alguseks lõplik selgus on olemas," nentis Ain Tatter.