Ütlen seda ilma igasuguse irooniata. Ametiühingud on meil viimase veerandsaja aasta jooksul olnud selgelt alaarenenud. Selle põhjus oli loomulikult nõukogudeaegsete pseudoametiühingute tekitatud mainekahju, mida 1990. aastate kauboikapitalistid veel salakavalalt täiendasid, seostades tööliste igasuguse enda õiguste eest väljaastumise tagurliku sotsialismiga. Sel põhjusel on tegusad ametiühingud siiani tekkimata paljudes meie ettevõtetes.

Firmade omanikele ja juhtkondadele on see muidugi väga mugav, kuid töötajatele tähendab see leppimist ebaõiglaselt väikese palga ning ülemuste võimaliku omavoliga. Enne Rakvere lihakombinaadi tapamaja streiki on meil streikinud peamiselt õpetajad, arstid ja raudteelased ning sageli on tegu olnud viisakate ja lühiajaliste hoiatusstreikidega, mis ei pane ühiskonna elu seisma nagu Lääne-Euroopa suured streigid. Ent kui streigil pole mõju ühiskonnale, siis pole sel suuremat mõju ka tööandjatele.

Arvatavasti just seepärast, et Eestis enamasti ei streigita või tehakse seda väga viisakalt ja ettevaatlikult, lubavad mõned siinsed tööandjad endale jultunumat käitumist kui Läänes. Rakvere lihakombinaadi omanikfirma HKScan Baltikumi endine juht Teet Soorm ütlebki hiljuti Postimehes avaldatud intervjuus, et „tõenäoliselt on Eesti ja Soome ametiühingute kultuur erinev“ ja „meil ei peaks juhid ametiühingutega rääkides nii jäigad olema ja peaksid teatud järeleandmisi tegema“.

Loodetavasti Rakvere tapamaja töötajad need järeleandmised lõpuks saavutavadki, rajades julgustava eeskuju ka teiste majandusharude esindajatele.

Täpselt samamoodi nagu on Eesti olnud nõrkade ametiühingute maa, oleme olnud ka odava ja laialt kättesaadava alkoholi maa. See tagas meile Soome vodkaturistide voo, kuid laastas rahva tervist ja riigi mainet. Kas need kahjud on kokkuvõttes väiksemad kui vodkaturistide taskust siia jäetud tulud, on väga kahtlane. Praegu loevad meie alkoholiaktsiisi tõusu üle hädaldavad alkoholitöösturid ja kaupmehed kokku Lätti viidud eurosid ja sente, kuid jätavad tähelepanuta kahju, sh ka mainekahju, mida Läti riik odavat viina müües endale tekitab.

Maanteed mööda Lätti saabujat tervitavad hiigelsuured viinapoed, mis on end pressinud sõna otseses mõttes vastu piiri. Asfaldile joonistatud suured nooled suunavad liikluse mitte Läti sisemaa, vaid viinapoe poole. Alkopoed suruvad end niimoodi justkui Läti riigi visiitkaartideks ja sümboliteks. Kuigi minagi pean Läti õlle kvaliteedist lugu ning ostan seda Lätit külastades mõne pudeli ka koju kaasa, on piiril vohav alkokaubandus mu meelest üsna ebameeldiv nähtus ning mul oleks hea meel, kui Eesti piir, sh Tallinna sadama ümbrus, sellest lõplikult vabaneks. Alkoholiaktsiisi tõstmine Soomega samale tasemele selle tagakski.

Õigus on peaminister Jüri Ratasel, kes ütles, et alkohol ei ole tarbekaup ega esmavajadus. Lisaksin juurde, et alkohol on luksuskaup ning nagu luksuskaupadega ikka, on kõrge hind pigem nende voorus ja ahvatlus kui puudus. Keegi ei imetleks odavat juveeli ning 99 eurot maksev iPhone’i uus mudel ei erutaks masse. Samamoodi mõjub ka peolauale asetatav pudel paremini siis, kui külalised teavad, et peremees on selle eest rasvast hinda maksnud, mitte odavalt ja hulgi koju tassinud. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.