Tõsi, alkoholitarbimine on sama palju kultuuriline kui sotsiaalne või meditsiiniline nähtus. Alkoholi kasutatakse nii psühholoogilise või ihulise sõltuvuse kui enesemääramis- või teostusvajaduse rahuldamiseks. Ütlevad ju eesti vanasõnadki, et „inimene ostab omale viina, aga ostab uue meele ka“ või et „purjust pääst tulõp inemise peris loomus nähtavale“.

Alkohol ja sellega seotud rituaalid võivad kõige halva kõrval olla seltskondliku sidususe loojad ja positsiooni, staatuse tähistajad. Seetõttu on viina, veini või õllejoomise esitamine vaid meditsiinilise ja sotsiaalse pahe või kapitalistide vandenõuna tulutu ning asjatut trotsi tekitav ettevõtmine. 

Nagu igasugune kultuuriline nähtus, on ka alkoholikultuur vastuoluline, ent tõestatult mõjutatav, suunatav nähtus. Inglise ja Šoti klubijalgpall sai alguse karskusliikumisest. Alles hiljem võtsid õlletootjad selle eluvaldkonna oma kontrolli alla ja televisiooni leviku kõrval oli selle üks põhjustest ka Briti valitsuse 1980. aastate lõpu ebaõnnestunud sekkumine alkoholituru toimimisse. 

Seega alkoholikultuuri ükskõik milline „loomulikuna“ näiv seotus mistahes muu rahvuskultuurilise või elulise sättumuse või tegevusega pole midagi muud kui kellegi tahte ilming või otsuse tagajärg. Alkoholis ega selle tarbimise põhjustes pole midagi paratamatult iseloomulikku.

Ma ei usu neid, kes ütlevad, et hääletavad mikrobussiga, et käivad Läti piirilt viina ostmas protestiks valitsuse maksupoliitika vastu. Jutt joomisest kui kodanikuaktiivsusest on jama. Ma ei usu ka esseisti, kes klassikuid tsiteerides ütleb, et „viin on vaese mehe sümfoonia“ ning et elu ongi nii kurb nähtus, et „lihtinimeselt“ selle kaine peaga talumise nõudmine on ebahumaanne. Tänapäeval ei pea sümfoonia nautimiseks orkestrit ostma ja – kurat võtaks – kainus pole esseekogumikku vääriv traagika. 

Meedias on viimased nädal aega jauratud selle üle, kas üks müügil olev väidetav Eesti õunasort ikka on eestimaist päritolu ja et kas tegemist on tõupuhta sordiõunaga. Õuna geenipuhtus on kiiret ja lõplikku lahendust vajav küsimus, samas välismaist maksumärki kandva viina kaanimine justkui probleemivaba tarbijakäitumine.

Väikekaupluste alkoholikäibe vähenemist on aga seostatud naljakal kombel külaelu väljasuretamise kavatsusega. Äkki teeme laulupeo ka Lätis, sest seal on parem maksukeskkond?

On mõttetu üritada turuseadusi murda pelgalt maksumoraali argumentidega. Maksukäitumist uurinud psühholoogid leiavad, et maksukohustusega leppimine (ja muul moel seda piiriülest viinakaubandust ju pidama ei saa) on suurem siis, kui  maksu talumise vajalikkus või sellest saadav avalik hüve on kodanikule arusaadav ning inimene ei tunne, et teda maksustatakse karistuseks tema valikute eest.

Ka alkoholitarbimise vähenemist soovides ei peaks võitlema alkoholitarbimise vastu, vaid mingi – muu hulgas alkoholitarbimise vähenemisega kaasneva – hüve eest, olgu see kasvõi kodanikuküpsus, valmidus oma maksukäitumist reguleerida soodsate ahvatluste kiuste.

Kas ei oleks hoopis väärikam keelduda olemast pelgalt majanduslikult mõtlev tarbija, vaid Eesti kodanik, kelle jaoks oma osa tulust loovutamine oma riigi avalike teenuste rahastamiseks naaberriigi eelarve täitmise asemel on mitte ainult lojaalsuse, vaid eneseväärikuse küsimus ja eestimaise alkoholikultuuri loomulik osa? •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.