Mul on tihti palutud selgitada üht või teist Narvale iseloomulikku nähtust, millele eesti inimene kohe kuidagi põhjendust ei leia. Et kes on need inimesed, miks nad niimoodi käituvad või mida tegelikult tahetakse.

Tavaliselt küsin seepeale vastu, et kas läheme ajas 500 aastat tagasi ja alustame sellest, et vene kirikus ei toimunud omal ajal reformatsiooni.

Tõepoolest.

Kohalike ülemuste käitumismudelid põhinevadki tihti patriarhaalsel konservatismil, võhiklikul provintslikkusel ja nõukogude ajast pärit arusaamal, et mina olen ülemus ja sina oled loll. Millele omakorda lisandub alateadlik hirm väljaspoolt tulnud uuenduste ja inimeste ees, kes võiksid kohalike otsustajate autoriteeti kuidagi kõigutada.

Muuseumivaidlus pole lugu sellest, kuidas muuseumi juhtkond Narva vaese maksumaksja raha laiaks lööb ega sellest, kuidas venemeelsed Narva keskerakondlased eestlasest muuseumijuhti kotivad.

Vastuolu on sügavam. Narva linnavõim (ja praegu pole rooli juures linnavalitsus, vaid rahvasaadikud) peab linna oma pärusmaaks (või omandiks), kus võõrad võivad toimetada vaid teatud tingimustel, järgides kohalikke mängureegleid. Nagu vene kirikus, kuhu pükstes ja peakatteta naisel asja ei ole.

Varjaag – ehk võõras – ei tohi avalikult ja otsekoheselt nimetada laiskust laiskuseks, lollust lolluseks, saamatust saamatuseks… ja hoia Jumal selle eest, et too ütleks näiteks linnavolinikele, et see pole teie asi või teie otsustada. Isegi kui see tegelikult nii on. See on umbes sama nagu ilmuda Harlemisse rassistliku plakatiga.

Selleks, et Narvas kanda kinnitada, peab pärsimaalastega hästi läbi saama, tunnistama kohalikke eripärasid ja tavasid (ükskõik kui mõttetud nad ka ei näiks), suhtlema kõigiga vene keeles ja näitama ääretut lugupidamist bojaaride, vabandust, rahvasaadikute vastu. Ja siis lähevad su ettevõtmised korda ja võib-olla kunagi, kui hästi läheb, saad ka sina, varjaag, austava nimetuse narvitjanin omanikuks.

Narva muuseumi juht Andres Toode ei tahtnud kabinettides koogutada, vene keelt korralikult ära õppida ja narvitjaniniks muutuda. Ja kogu see muuseumi kamm seepärast kestabki. Ei saa ju ometi tõsiselt võtta Narva ülemuste väiteid rahva raha laristamisest muuseumis, kui samad inimesed on teist nägu tegemata rahulikult pealt vaadanud sadade tuhandete tuulde loopimist. Ülejäänud argumendid – et Toode juhitud muuseum tahtis vene rahva pühamu, saksa ordulinnuse, modernse hoonega rüvetada, või et muuseumi teadustegevusele on vähe raha kavandatud – on teisejärgulised.

Selles loos võiks paralleele tõmmata Narva kolledžiga, mis piirilinnas samuti läbi vere ja pisarate kanda kinnitas. Ka Katri Raiki süüdistati Narva olematu vanalinna ajaloolise ilme rüvetamises ja kõigis muudes varjaagile omastes süütegudes. Kolledžihoone ehituse Narva päästis omal ajal rektor Aaviksoo südikas sekkumine. Tema pani Narva volinikud valiku ette: kas ehitame kolledži Narva või mujale.

Võimukat käitumist narvakad austavad. Aga seda praegust riigi hala, et no peame ikkagi kinni kokkulepetest ja makske palun lubatud raha muuseumile ära, muidu peaks muuseum uksed sulgema ja mis siis saab... seda peetakse nõrkuseks. Ja nõrgale järele anda pole siinmail kombeks. •