Mida tegid sina siis, kui aastavahetusel presidendi kõne järel Eesti Vabariigi hümni ei mängitud? 1. jaanuaril vallandunud avaliku poleemika taustal tundub, et see on küsimus, mille lapselapsed võivad kunagi esitada, kui asjad Eestis samas vaimus edasi lähevad. Puhkenud pahameeletorm võib peagi mööduda, kuid tendentsid, millele see viitab, omavad püsivamat iseloomu.

Ütlen ausalt, et mina magasin ajaloolise hetke maha selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Presidendi uusaastatervitus ei ole ju asi, mida iga eestlane ilmtingimata kuulama peaks. Intellektuaalses mõttes on tegemist kergemat laadi tekstiga, mis peab olema arusaadav igaühele, mõjuma rahvast ühendavalt ja innustavalt. Lugesin seda tagantjärele. Tundub, et need tingimused said täidetud.

Kuna presidendi ilukõne oli suunatud eelkõige noortele, et neid tugevamalt Eesti asja külge siduda, siis sobis rahvalikumalt kõlav „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ selle otsa tõesti paremini kui pühalik riigihümn. See rõhutas üle eestlaseks jäämise tähtsust („Oma rahvust maha salata / sama ränk on nagu orjaks müüa end.“) ning põlvkondadevahelist sidet („Eestlane olen ja eestlaseks jään, / kui mind eestlaseks loodi. / Eestlane olla on uhke ja hää / vabalt vaarisa moodi.“).

Nähtavasti taheti selle laulu valimisega ühtlasi meenutada ja taaselustada laulva revolutsiooni ajal valitsenud meeleolusid, suurendada eestlaste ühtekuuluvustunnet. Kuid saavutati hoopis vastupidine tulemus, sest paljud tundsid ennast häirituna hümni ärajäämisest.

Inimeste pahameel on mõistetav, sest kui väljakujunenud tava rikutakse, siis leidub ju ikka neid, kellele see ei meeldi. Kummastav on üksnes see, et kriitikute koori kuuluvad ekrelased, kes peavad ennast rahvuslasteks, ning mitmed teisedki on näinud nüüd tehtud muudatuses just eksimust rahvuse vastu. Kui Eesti Vabariigi hümn oleks asendatud „Internatsionaali“, mitte tuntud isamaalise lauluga, siis oleks selline kriitika kahtlemata õigustatud, aga praegu...

Tegelikult saaks heita ette ka seda, et valitud laul oli liiga rahvuslik. „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ kuulutab sisuliselt etnilist natsionalismi, mille puhul rahvust piiritleb päritolu. Minu meelest oli see üpris julge valik, mis läks mõneti vastuollu presidendi enda varasemate väljaütlemistega. Kui riigihümnis antakse truudusvanne isamaale, siis selles laulus konkreetsele rahvusele.

President peab loomulikult olema kõigi eestimaalaste, sealhulgas mitte-eestlaste riigipea. Küllap kõlab tema järgmise uusaastatervituse järel taas meie vana hea riigihümn, mis seda rolli paremini toetab.

Äsjane kõrvalekalle oli aga päris hea meeldetuletus, et see riik peab tagama, nagu ütleb meie põhiseadus, just „eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Teisisõnu: Eesti Vabariik on loodud eestlaste jaoks, mitte vastupidi. Riik on vahend, mitte eesmärk. See tähendab, et rahvus oma keele ja kultuuriga on olulisem kui riik. Riik peab teenima kultuuri, mitte kultuur riiki.

Seda viimast tasuks pidada meeles ka poliitikutel, kusjuures mitte ainult ekrelastel. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.