Rahvusringhääling solvas jämedalt eestlaste traditsioonitaju, kui aastavahetuse teleprogrammis hümni mängimata jättis. See on tänaseks ajalooline fakt, millest loeme ilmselt mõnest tulevasest ajalooõpikustki.

Traditsioonid on pühad. Hümnikuulamise kõrval on meil aga ka üks teine aastavahetuse traditsioon: nimelt polnud üllatus, et juba enne vana-aastaõhtut küttis kirgi rahvusringhäälingu järjekordne aastavahetuse huumorisaade, mis seekord kandis „Ärapanija“ nime.

On arvatud, et „Ärapanija“ või „Tujurikkuja“ laadset asja rahvusringhäälingus teha ei tohikski. Vastupidi. Väidan, et „Ärapanija“, „Tujurikkuja“, aga ka Raadio 2 „Rahva omakaitse“ suguste saadete rahastamine on rahvusringhäälingu põhikirjaline kohus. 

Sageli kuuleme mingi nähtuse tsenseerimise ettekäändena „maksumaksja raha“ argumenti. Viimast tohtivat kulutada ainult nähtustele, mis rahva enamuse maitse ja veendumustega kooskõlas on ning kellegi tundeid ei riiva. Tihti tuuakse maksumaksja raha raiskamise näitena ka kultuurinähtusi, mis olevat liiga elitaarsed ja samas mitte ülevad ning mis polevat piisavale publikule aru- või kättesaadavad. Viimati on sellisena hambusse jäänud teatri NO99 repertuaar.

Samas kanoonilise, üleva kõrgkultuurina tajutavate teoste rahastamisest publikuarvu vähesuse kiuste probleemi ei tehta ja seda põhjusel, et sellise kõrgkultuuri puhul esineb sageli turutõrge: publik on lihtsalt liiga väike, et filharmoonikud, poeedid või baleriinid end ise rahastada suudaks. 

„Tujurikkuja“ ja „Ärapanija“ suguste saadete puhul tehakse aga tihti etteheiteid läbuse meelelahutuse tootmises rahva raha eest – ja seda nende saadete suure vaadatavuse kiuste.

Põhjus, miks ma sellistele saadetele maksumaksja raha kulutamist vägagi õigustatuks pean, on selles, et sarnaselt kõrgkultuurile eksisteerib ka siin n-ö turutõrge, aga seda mitte publiku, vaid tegijate poole pealt. Meie poliitilise satiiri traditsioon on õhuke ning vajab kosutust (minu pärast võiks ka kultuurikapitalis olla eraldi ühiskonnakriitilise huumori rahastu). Eestis on karjuv puudus demokraatlikule elukorraldusele nii omase valimatu, halastamatu poliitilise satiiri tegijatest.

Aasta viimane päev on olnud seni meediapildis leigelt ja episoodiliselt esinenud poliitsatiiri pidupäev. Lisaks on just sellised saated hea indikaator rahvusringhäälingu demokraatliku juhtimise kohta – ainuüksi nende saadete eetrisse minek osutab, et poliitikuist pungil ringhäälingunõukogu küüneservad ei ulatu veel toimetajate ninasõõrmeteni. 

Olen rahul sellega, et Eesti inimesed oma riiki nii austavad ja selle sümboleid nii omaks peavad, et tseremoniaalseid möödapanekuid sajaga südamesse võetakse. Niisama hea meel on aga ka sellest, et meie rahvusringhääling julgeb ka pidupäeval võimukandjaid ja võimule pürgijaid halastamatult pilgata.

Nii kaua kuni need kaks – pühadusetunne oma riigi sõltumatuse ja selle sümbolite suhtes ja avaliku irvitamise julgus selle püha riigi valitsejate üle – ERR-is vana-aastaõhtuti kõrvuti eksisteerivad, on meiega kõik väga hästi. Andku jumal, et need kaks kunagi omavahel vahetusse ei läheks. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.