Tõnu Viik: riiklikel sümbolitel ei tohiks olla pühaduse staatust

Meile oleks kõigile parem elada ühiskonnas, kus riiklike sümbolitega ei saaks avalikkuses manipuleerida tribalistliku loogika abil. Nii nagu riigil, ei tohiks ka neil olla pühaduse staatust. Hoidkem pühadust selle jaoks, mis jääb riikidest ja rahvastest kõrgemale ning samal ajal sügavamale isiklikule tasandile, kirjutab filosoof Tõnu Viik.
Minu tähelepanu äratas Eesti Vabariigi presidendi vabandus selle eest, et ETV ei mänginud aastavahetusel Eesti hümni. Miks peaks küll president sellise asja pärast vabandama, mõtlesin. Siis leidsin ajakirjandusest hümni ärajätmise kohta artikleid, mis kuulutasid sügavat isiklikku solvumist, pidasid seda märgiks palju suurematest halvaendelistest protsessidest (rahvusliku ühtsuse lagunemine, rahvuslike väärtuste hülgamine poliitilise eliidi poolt) ning nõudsid süüdlaste karistamist.
Avan siin kohe ka oma isiklikud kaardid ja märgin ära, et võtan uut aastat vastu õues. Vaatame lastega ilutulestikku ning kallistame üksteist ja naabreid. Kui televiisor üldse õhtu jooksul mänginud on, siis jääb selle jälgimisse umbes tunnine auk just uue aasta saabumise ajal. Küllap on see üsna levinud käitumismuster.
Samas pole mul raske mõista neid, kes oleksid tahtnud aastavahetusel hümni kuulda. Noorem lugeja ehk ei tea, et nõukogude ajal sai teinekord sellel hetkel Soome televisioonist Soome hümni kuulatud – ja kui siis ühel aastal hakkas aastavahetuse eetris kõlama Eesti hümn, sümboliseeris see meie poliitiliste unistuste teostumist.
Seda traditsiooni on ETV ka kuuldavasti seni hoidnud. Hümni ärajäämine võib seega tõepoolest osadele vanematest televiisori ees istuvatest inimestest märgatav olla ja pettumust valmistada. Ning mõistagi võib oma pettumust avalikult jagada, sellest korraldajatele teada anda ja selgitusi küsida.
Nüüd aga toimus midagi palju rohkemat. Reaktsioonid olid kurjad ning sündmusele omistatud negatiivne tähendus ulatus kommentaariumites kuni riigireetmiseni välja. Aga ka nn peavoolumeedias esitatud interpretatsioonid olid nii ähvardavad, et Eesti Vabariigi president pidas targemaks ametlikult vabandada.
Alljärgnevas ei paku ma vastust küsimusele, kas õigem oleks olnud hümni mängida või mitte. Mind huvitab, milline tähenduseloomemehhanism võimaldab sellele sündmusele Eesti avalikkuses usutavalt nii suurt ja negatiivset tähendust omistada nagu seda aasta esimestel päevadel tehti.
Püha pole argumenteeritav ega ratsionaalne
Tehkem kõigepealt üks mõtteeksperiment. Vastake küsimusele, kas „Tujurikkuja“ ärajäämine ETV aastavahetuse programmist on suurem või väiksem probleem kui hümni mittekõlamine.
Üks võimalik vastusevariant on, et need ei ole võrreldavad asjad. Miks? „Sest hümn on püha.“ Pühaduse staatuses olevate asjadega ei mängita. Püha asja puutumine toob kaasa õigustatud stigmatiseerimis- ja karistamistungi. Isiklikul tasandil õigustab see piiritut pahameelt ja ükski etteheide pühaduse rüvetajale ei ole ülekohtuselt terav. Sest see, mis on püha, on teisel pool mõõdetavat, argumenteeritavat ja kalkuleeritavat.
Sellepärast ei loe midagi selgitused selle kohta, kui hästi oleks või poleks hümn programmi sobinud või kui palju neid tegelikult on, kes seda seal kuulda oleksid tahtnud. See kõik on ebaoluline ja sobimatu pühadust mõõtma. Otsus hümni mitte mängida ei olnud pühadusest lähtudes maitsevääratus või valearvestus, vaid midagi ohtlikumat ja sügavamat. Midagi niisugust nagu „patt“ või „reetmine“; miski, mis kahjustab meid kõiki.
Ja kui asi sinnapaika jätta ja selliste nähtustega leppida, laguneb meie üritus koost. Ka nende jaoks, kes sellest praegu ise aru ei saa. Seetõttu on vaja süüdlasi karistada. Need, kes asjadest õigesti (st samamoodi) aru ei saa, pole päriselt meiega. Ka neid tuleb koos süüdlastega hurjutada.
Need tribalistliku psühholoogia ja tähenduseloome mehhanismid on sügavale inimese ajju kodeeritud. Me kõik võtame mingites küsimustes tribalistlikke positsioone, ning see pole tingimata halb ega vale. Need kuuluvad inimene olemise juurde ning nende abil toime pandud tähendusloome aktid pakuvad ühtesid kõige sügavamaid inimlikke emotsioone.
Tribalistlikul tähenduseloomel on kaks olulist puudust. Esiteks on neid tähendusi väga raske mõistusega hinnata ja korrigeerida. Ja teiseks – suurte poliitiliste kogukondade tingimustes (nagu näiteks riigid ja rahvused) toimivad nad ühiskonda lõhestavalt. Nad toodavad teineteise suhtes vastanduvaid antagonistlikke gruppe, kelle võimekus teineteist mõista on väga madal. Sest „nemad“ on nii rõvedad, et vääri mõistmist, ja „meie“ nii õiged, et juba „nende“ kuulamine, nendega arvestamisest rääkimata, tähendaks taganemist meie „põhiväärtustest“.
Tribalistlik loogika võiks olla lahus riigist ja selle sümbolitest
Pahameelega riskides proovin ma antud juhtumi siiski ratsionaalsuse liistule tõmmata.
Kõigepealt isikliku solvangu motiiv. Kas tõesti hümni mittekõlamine aastavahetuse programmis on hingele valusam kui näiteks fakt, et me ei saa oma laste koolilõuna riiklikku toetust kõrgemaks kui 79 senti? Või see, et me oleme ise vähendanud eesti keele tähtsust ja kasutust Eesti ülikoolides? Või see, et viiendik elanikkonnast elab suhtelises vaesuses?
Teiseks – kui usutav on tegelikult väide, et hümni ärajäämine ETV aastavahetuse programmist pole juhuslik sündmus, vaid olemuslik märk, mis osutab millelegi palju suuremale (nii nagu haiguse sümptom)? Kas sellele küsimusele saaks jaatavalt vastata isegi siis, kui sellised suured protsessid nagu rahvastiku kahanemine on reaalsed? Või kas see sündmus ikka ka tegelikult paljastaks Eesti poliitilise eliidi kurjad kavatsused (isegi kui need oleksid reaalsed)?
Ratsionaalselt on neile küsimustele raske jaatavalt vastata, aga see ei seganud kurjalt reageerimast ega neil reaktsioonidel oma mõju avaldamast Eesti avalikkuses. Miks? Sest tõde, mille emotsioonid meile loovad, kui me millegi suhtes tribalistlikku pühaduse loogikat rakendame, on suurem kui kõik muu.
Kogu meie keha toetab selle emotsiooni õigsust. Kõik head ja õiged inimesed näivad olevat samal positsioonil. Ning selle positsiooni õigsus on enesestmõistetav, kõigile õigetele inimestele laiendatav ning erakordselt meeliülendav.
Püha solvumise ja süüdistustega ei ole võimalik vaielda, sest vastuvaidleja osutub kohe ka ise pühaduse rüvetajaks. Seega ei allu süüdistaja positsioon enam ratsionaalsele analüüsile ega muule kontrollile.
Ma usun, et solvumine ja ülirängad süüdistused kõlasidki seetõttu, et neil tundus olevat tugev kaal Eesti avalikkuses – ja muidugi ka autorite peades ja südametes. Ning ma arvan, et see kaalukus tulenes tribalistliku pühaduse loogika legitiimsusest (või tundest, et see on legitiimne) avalikkuses.
Juubeliaasta tähistamisele vastu minnes võiksime siiski proovida nende asjadega teadlikumalt ringi käia. Meile oleks kõigile parem elada ühiskonnas, kus riiklike sümbolitega ei saaks avalikkuses manipuleerida tribalistliku loogika abil. Nii nagu riigil, ei tohiks ka neil olla pühaduse staatust.
Esiteks ei ole see ainus väärikas staatus headele asjadele. Austust riigi sümbolite vastu kaitsku seadus ja hea tava. See on piisav. Teiseks – hoidkem pühadust selle jaoks, mis jääb riikidest ja rahvastest kõrgemale ning samal ajal sügavamale isiklikule tasandile. Ka meie religioosse tunnetuse võimalused on tribalismist juba palju kaugemale arenenud. •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli