Eesti 100-30

Tundub, et viimased kolm aastakümmet ei ole Eesti ja eestlaste arengule inimlikus mõttes mitte midagi andnud, kirjutab Roland Tõnisson vastulausena ETV vana-aastalõpu saatele „Ärapanija“.
Aastatel 1987-1988 olin ma nõukogude kroonus sundteenistuses ja sain sel ajal kodumailt kirju, milles inimesed avaldasid oma hämmeldust ja suurt rõõmu Eestis toimuva üle.
Ise teenisin vahepeal ka päevnikuna ühe väeliigi peastaabis pääslas, mille korrapidajaohvitserideks tavaliselt majorist väiksemaid tegelasi ei pandud. Ühel 1987. aasta suvisel päeval hõikas mind korrapidajaohvitser ja käskis heita pilgu teleriekraanile. Nägin seal tuttavat Lauluväljakut ja „minu rahva“ nägu masse lehvitamas trikoloori, laulmas sellest, et tahetakse jääda eestlasteks.
„Vašõ?“ („Teie omad?“) küsis teraval pilgul polkovnik, korrapidaja abi. „Tak totšno! Našõ!“ („Just nii, meie omad!“) vastasin ma švejigiliku lihtsameelsusega. „Nu nuu…“ venitas paljutähenduslikult korrapidaja, samuti polkovnik, ja mõõtis mind pilguga nagu lõvi hiirt: „Astu postile tagasi.“ Seisin siis seal korrapidaja ruumi kõrval ja olin südames väga uhke selle üle, mida mu silmad olid just näinud.
Teist korda valdas mind see tunne, kui esimest korda pärast 1944. aastat tõsteti Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. Aasta oli siis 1989. Minule saadetud kirjadest ja lipuheiskamise juures peetud vestlustest kõlas läbi suur lootus ilusa, parema tuleviku osas.
Ma ei mäleta, et oleksin lugenud või kuulnud midagi sellist: „Vaat kus nüüd tuleb elu! Hakkame välja andma sopalehti, üksteist sõnnikuga üle valama. Teeme televisioonist ja meediast kompostihunniku!“
Kirjutan neid ridu seoses meelehärmiga ETV aastavahetuse programmi osas, täpsemalt seoses „Ärapanijaga“. Tahes-tahtmata kandub meelehärm kogu kultturimaastikule, ent see oleks ebaõiglane. Ometigi – me võime ju jagada inimesed tinglikult matsideks ja intellektuaalideks, ent sisuliselt tarbib kogu ühiskond praegu parima hea meelega puhast saasta selle mitmes erinevas vormis.
Vanameister Jüri Arrakult on jäänud meelde üks tsitaat, mida nüüd temalt küsimata siin kasutan. See kõlas umbes nii: „Varem kuulus kultuur ülalinna ja palagan kõrtsiagulite urgastesse. Nüüd on palagan vallutanud ülalinna ja seda nimetatakse kultuuriks.“
Nii kurb kui see ei ole, peab nõustuma ka meie aja „elava klassiku“ Jan Uuspõlluga, kelle surematut tsitaati ma samuti ekspluateerin: „Eesti rahvas tahab s***a! Ja s***a peab tema saama!“ See, mis kunagi kõlas härra Uuspõllu suust irooniana, on nüüdseks saanud reaalsuseks.
On üks kõnekäänd, et vaesel mehel teatri jaoks raha ei ole – laseb korra peeru ja jälle on nalja kui palju. Näib, et selliseks vaimult vaeseks inimeseks tehakse riiklikul tasandil toodetavaga kogu eesti rahvast. Ja sellele on nüüd kaasa aidanud ka ERR, mida võib üldrahvalikuks väga tinglikult nimetada.
Muidugi sooviks ma teada saada, milline oli Varro Vooglaidu ja EKREt mõnitava klipi tegijate motivatsioon. Loodan, et nad ei teadnud, mida nad tegid. Kui nad aga teadsid, mida nad tegid, siis on kaks võimalust – nad kas soostusid selleks vabatahtlikult või neid mõjutati. Kummalgi juhul ei ole võimalik ennast millegagi vabandada: kui kedagi sunnitakse tekitama teistele ebameeldivusi, alandama inimväärikust ja ta sellest ei keeldu, on tegemist kaasosalisusega. Kellegi mõnitamisest naudingu saamine kuulub aga juba psühholoogia suuremate väljakutsete sekka.
Niisiis on tegemist ühe nukra looga. Öeldakse, et kuidas uut aastat vastu võtad, selline saab ta ka olema. Mulle tundub, et viimased kolm aastakümmet ei ole Eesti ja eestlaste arengule inimlikus mõttes mitte midagi andnud. Pigem vastupidi. Kui nõukogudeaegses ETV-s jälgiti, mida räägiti, siis nüüd on meediaväli täidetud suures osas läminaga. Tundub, et eesti rahvast selline ajutu mõmin ja röökimine rahuldab.
Loodan, et mul ei ole õigus. Vastasel juhul võiks viimased kolmkümmend aastat meie elust lugeda solgitorust alla lastuks. Dissidendid istusid sel juhul asjata nõukogude vanglates ja laagrites. •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli