„Küll aga sattus raskesse olukorda Iivi Anna Masso, kes oli aastatel 2002–2008 Helsingi ülikooli politoloogia teaduskonna teadur ja lektor ja kaotas võimaluse jätkata,” kirjutab Paju.

Lause sisaldab kaks meelevaldset väidet, mis ei toetu faktidele. Ma ei sattunud kirjaga seoses „raskesse olukorda“ ega kaotanud võimalust tööd ülikoolis jätkata.

Soome ülikoolisüsteem toetub laialdaselt lühiaegsete stipendiumite toel töötavatele lektoritele ja teaduritele. Olin kõnealusel ajal järeldoktorantuuri teadur kaheaastase stipendiumiga Kone fondist. Miski ei takistanud mind mu tööd – mille sisu oli angloameerika poliitiline filosoofia, see ei seostunud Soome, Eesti ega Venemaa poliitikaga – jätkamast. Miski ega keegi ei võtnud minult võimalust lühiajalisi stipendiume edasi taotleda, kui oleksin seda soovinud.

Püsivaid õpetajakohti ei olnud ülikoolil minu erialal pakkuda (ei tollal ega ka järgneva 10 aasta jooksul) mitte kellelegi. Pärast Bäckmanni vahejuhtumit jätkasin varasemat tööd 2009. aasta lõpuni, stipendiumiaja lõppedes oli minu otsus uusi lühiaegseid stipendiume enam mitte taotleda ja teisele tööle siirduda täiesti vabatahtlik.

Paju eksitav vihje – nagu oleks mind ülikooli poolt takistatud jätkata või survestatud lahkuma – süüdistab asjatult praktilise filosoofia osakonda, kus tollal töötasin, ja kus antud juhtum isegi jutuks ei tulnud, rääkimata mingist survestamisest.

Antud kontekstis on ehk põhjust meenutada, et aastaid hiljem, 2014-2015 korraldati minu vastu inforünnakute sari, mis oli tõepoolest nii massiivne ja professionaalselt organiseeritud, et see halvas mu võimalused erialast tööd jätkata. Selles nn kompromat-operatsioonis osales pea kogu Eesti meedia, mõned soome taustaga propagandistid ja Eesti Vabariigi Presidendi Kantselei.

Sellest Paju järelsõna vaikib, mis omakorda asetab Helsingi ülikooli asjatu süüdistamise veelgi kummalisemasse valgusse.