Elo Selirand | Anonüümse eestlase ülestunnistus

Mina, Elo Selirand, olen anonüümne eestlane. Nüüd on see tehtud. Esimene samm sellest ringist väljamurdmiseks. Tulgu see uus sada vähemalt minule teisiti. Ma loodan, et ma julgen. Kuigi nagu kõigil haigetel inimestel, on oht, et ma võin libastuda. Kukkuda. Isegi alla anda.
Minu lugu algas kindlasti väga palju enne mind. Isegi enne kui Anija mehed Tallinnas käisid või Mahtra omad mässasid. Eks enne neidki oli üksikuid hulle, kes võimu vastu läksid või suud kinni ei suutnud pidada.
Ainult et nii jäid neid keskmisi kavalaid, kes mantrana kordasid "Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse…" piisavalt alles, et oma lastele õpetada – pole mõtet jaurata – võim võib pöörduda. Vihka salaja. Kummarda ebamääraselt.
Lähiajalugu on seda ju eriti elavalt tõestanud. 1940ndatel kannatas kõige rängemalt vabas riigis sündinud ja kasvanud põlvkond, need rumalukesed, kes uskusid, et neil on õigus oma arvamusele.
Mingi meeletu jõud suutis aastakümnete hirmud siiski vähemalt korraks murda ja me saime vabaks. Isegi arad veeti vooluga kaasa.
Ma elan vabas riigis, ma räägin emakeeles ja mul on kodu. Ma olen selles kodus elanud 14 aastat. 13 eelnenust poleks mul eriti midagi kirjutada. Lapsed olid väiksed, sõitsid mööda põrandat kõigega, mil rattad. Vahel lõugasid ise kui ratta peal, kui olid haiged. Teinekord hüppasid suurest rõõmust. Puhusid rõdul seebimulle.
Kõik muutus, kui me saime uue naabri. Tühja sellest, et rõdu vallutasid eelväena tuttidega konnad ja Hawaii leid. Vaatasin oma lakoonilist pinki ning nõustusin, et maitsed on erinevad. Ainult et õrnas eas naisterahvas, kelle elus on olnud vähemalt üks rõõmus sündmus meie juures elatud aasta jooksul – ta on abiellunud – ei piirdunud rõdu koloniseerimisega.
Ta otsustas, et olles ostnud korteri Tallinna aktiivsesse liiklussõlme, peab teda ümbritsema täiuslik vaikus. Tema psiihika nõudvat seda. Iga kord, kui me panime kinni kappi või praeahju panni, peksis ta vastu seina. Muidugi on koputamine rängem täiskuu ajal ja kui abikaasa on komandeeringus.
Katsed valge lipp käes läbirääkida viisid pideva parkla pildistamiseni, kus daam ei kiida heaks, kui auto on joonte vahel nurga all. Ta väljendab seda siltidega, mida ta autode kojameeste vahele paneb. Ainult et teiste omad korjab ta öösel ise millegi pärast ära.
Minu omasid mitte. Ma olen ju naaber.
Ma olen oma muret kurtnud kõigile, kes kuulata veel viitsivad. No kellel siis lõpuks poleks naabritega probleeme. Jaanipäeval sai tuletõrje kõige rohkem neid kõnesid, milles nõuti, et kustutataks naabri lõke.
Ainult et lahendust pole. Ainus on see, mis mind sundis jõudma tõeni, et ma olen tüüpiline ajaloohaavadega eestlane, kes julgeb küll laita võimu, süsteeme, institutsioone, aga tegelikult on oma kodus argpüks, kes annab õpetlikult sama edasi oma lastele.
Peale pikka päeva sisenesin koduuksest ja vaatasin rõõmuga, et tütar, kes on spordipõlgur, on läinud mingisse idamaiste võitluskunstide trenni. Tohutult graatsiliselt ja helitult, avas ta kappe ja pani ära nõudepesumasinast nõusid. Ma tõstsin sama hääletult lauale kilekoti ning võtsin hiirvaikselt noa, et panna keema kartulid. Koored jätsin lauale, need ma viskan ära, kui naaber peaks kodunt ära minema. Avasin hiirvaikselt ahju ning ohkasin kergendatult, kuid juba lajatas proua vastu seina.
Ma ei koputanud vastu. Muidugi mitte. "Mats alati on julge mees, ei tõmba küüru selga…" ümisesin ma julgustuseks ja panin ahju hiirvaikselt kinni. Tõstsin kohvitassi lauale valmis, et hommikul ei peaks kappi avama. See tegelikult on meie rutiin.
Ja jäin siis mõtlema, et kes ma siis nüüd õieti olen. Ma võiks ju ennast petta ning leida seoseid Vargamäega, kus naabritel ikka oli müdistamist, aga tegelikkus on jahmatav. Ma olen see anonüümne eestlane, kes konfliktide lahendamise asemel laseb neil kesta ja närida, kuni neid on võimalik välja elada ainult anonüümse kommentaarina. Et siis edasi kannatada. Igaks juhuks, kes teab – kui võim pöördub.
Tegelikult ei tohiks mind lohutada, et see on paljudel sarnane. Muidugi, me tuleme ju ühest loost. Nii on, me oleme sellepärast pääsenudki lõpuks pühitsema oma riigi 100 sünnipäeva.
Ainult, kui homme kõik ei muutugi, kui riik jääbki kestma. Kui mõtleks nii, võtaks selle riski? Kui vastutaks algatuseks iseenda elu eest?
Mis siis kui prooviks, iseendale sünnipäevakingiks, lakata kartmast olla… mitte-anonüümne?
Kell on 23.00, naabrinaine kiljub ja rõkkab. Mees jõudis koju.
Ma ei koputa. See on viisakus. Vist? •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Rain Kooli