Te olete olnud rahulolematu kirikujuhtide tegevusega. Mis need põhilised etteheited teil on, sealhulgas ka peapiiskop Urmas Viilmale?

Teatavasti on alanud Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus teoloogiliste arutelude protsess, mis kestab läbi mitme aasta ja mille käigus arutatakse erinevatel teoloogilistel ja ühiskondlikel teemadel.

Käesoleval aastal on kavas võib-olla kõige vastuolulisem teema – soolisus ja seksuaalsus. Eks selle ümber ongi need eriarvamused ja vastuolud kujunenud. Tegemist on juba vana vaidlusega Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus. Küsimus on selles, kas pühakirja sõnumit ja õpetust tuleks uutmoodi mõista või kas tuleks jääda kiriku traditsioonilise õpetuse juurde.

Arvata võib, et selle teoloogilise aruteluga soolisuse ja seksuaalsuse teemal püütakse ikkagi saavutada mingisugust muutust EELK senistes positsioonides. Taustal on see, et aastal 2017 pöördus geikristlaste kogu kiriku juhtkonna poole palvega neid nendesse aruteludesse kaasata.

Siis tuli vahele koroona ja läksid mõned aastad, aga nüüd on siis teoloogiliste arutelude protsess käivitunud ja ka konkreetselt soolisuse ja seksuaalsuse teema on päevakorda võetud.

Minu kriitika selle vastu seisneb selles äratundmises, et tegelikult selline arutelu rahvakoosoleku kujul sisulist arutelu ei võimalda. See üksnes imiteerib arutlemist. Ja siis tekib küsimus, mis on eesmärk ja mida selle arutelu imiteerimisega või lavastamisega soovitakse saavutada.

Ma leian, et tähtis ei ole mitte selle arutelu sisu, vaid tähtis on, kes kirjutab pärast kokkuvõtte ja kes sõnastab järeldused. Millised need järeldused on, seda kiriku avalikkus enam ei kontrolli. Seda teeb väike komisjon. Ja siis on küsimus, et kuidas neid järeldusi kirikuelus hakatakse rakendama.

Nii et minu hinnangul on need arutelud mõeldud suunamudimiseks, et kiriku õpetuslikke positsioone "avardada". Ma ei arva, et kohe hakatakse õpetust või isegi kirikupraktikat muutma, aga tähtis on Overtoni akna nihutamine.

Ma toon lihtsalt ühe näite meie naaberkirikust, Rootsi luterlikust kirikust, kus aastal 2004 oli täpselt samamoodi selline arutelu kirikus. Aastal 2005 kiideti heaks samasooliste paaride õnnistamine, aastal 2009 samasooliste paaride laulatamine ja aastal 2025 novembris ehk siis vaevalt pool aastat tagasi otsustas kirikukogu, et edaspidi ei ordineerita Rootsi kirikus enam ühtegi vaimulikku, kes keeldub neid talitusi läbi viimast.

Nii et südametunnistuse klauslit uute vaimulike suhtes enam ei rakendata. Ma leian, et see on üsna ühesuunaline tänav ja tark on üldse mitte sellele teele minna, juhul kui me oma õpetust ja praktikat muuta ei taha. See on tulega mängimine.

Ühelt poolt kiriku juhtkond nagu rahustuseks kinnitab, et neil ei ole kavatsust õpetust muuta, ja teiselt poolt me näeme, et arutelud avatakse ja nende arutelude tagajärg on alati olnud kõikides partnerkirikutes täpselt ühesugune.

Nii et see paneb küsima, kas see mäng on tegelikult aus ja kas kavatsused on ausad. Sellele küsimusele tegelikult päriselt vastust ei ole. See on ka põhjus, miks on alanud kirikus allkirjade kogumise kampaania pöördumisele, et konkreetselt soolisuse ja seksuaalsusega seotud küsimus võetaks päevakorrast maha.

Selle avalduse või pöördumisega saab liituda kuni septembrikuuni, ja see on üks võimalus, kus kirikurahvas saaks oma hääle selles küsimuses kuuldavaks teha.

Kas EELK juhtkonnas on haaranud võimu liberaalid või on seal ka mõni konservatiivsema poole esindaja teie hinnangul?

Urmas Viilma valiti peapiiskopiks konservatiivide esindajana ja kirikuvalitsuse liikmed on, ma usun, valdavas enamuses konservatiivid, vähemasti nii nad seda välja on öelnud. Nii et ma ei usu, et seal nüüd oleks mingisugune liberaalide ülekaal.

Küll aga, nagu ma alguses märkisin, taandub küsimus sellele, kas me jääme jumala ilmutatud sõna alusele või me leiame, et tuleks hakata seda kuidagi uutmoodi mõistma. Ma usun, et ka nende konservatiivide hulgas, kes kirikuvalitsusse kuuluvad, võib olla kiusatus – või osad neist võivad olla kiusatud sellest mõttest –, et äkki peaks kirik ikkagi olema rohkem avatud ühiskonnale.

Ja see ongi minu meelest ohtlik, kuna see võib tuua kaasa ka selliseid muutusi kirikus, mis lõppkokkuvõttes neile endilegi ei meeldi. Aga mina püüangi seda vältida sellega, et võtta see konkreetne aruteluteema päevakorrast maha.

Kui seda ei tehta, siis me võime olla järgmisel aastal juba uues olukorras, kus ongi mingisugused rõhuasetused paigast ära nihkunud, ja siis laiutavad ka need konservatiivid käsi ja küsivad, kuidas see nüüd võimalik oli.

Peapiiskop Viilma kirjeldas mulle intervjuus sellist olukorda, et inimene, kes on ristitud ühe nimega, on vahepeal sugu muutnud ja ta soovib, et teda kantakse kirikuraamatutesse nüüd uue nimega. Peapiiskop ütles, et kirikul peab olema taoliste juhtumiste jaoks vastused.  Mis teie teeksite, kui teie koguduses tuleb sellise murega inimene teie ukse taha?

Esiteks, sugu ei saa muuta, see on võimatu. Inimene võib enda kohta ju öelda, mis ta ütleb. Mina võin ka öelda, et ma olen see, teine või kolmas – see ei muuda fakti, et kirikuraamatusse jääb inimene ikkagi selle nimega, millega ta on ristitud või mille ta ristimisel on saanud. Me ei hakka tagantjärele kirikuraamatuid ära muutma, nii et siin ei ole tegelikult mitte millegi üle arutleda.

Kui me need arutelud avame, siis me tegelikult oleme juba ette alla andnud ja me oleme aktsepteerinud vaatenurga, millega tegelikult me nõus olla ei saa.

Ma tuletan meelde, et piibli alguses, Esimese Moosese raamatu kolmandas peatükis tuleb paradiisiaeda madu ja küsib Aadama ja Eeva käest, et kas Jumal on tõesti öelnud, et ei tohi süüa keelatud puuviljast. Me oleme mingis mõttes sarnases olukorras, kus meile esitatakse küsimus: kas jumal on tõesti nii öelnud, kas jumal on tõesti seda mõelnud, mis piiblis seisab?

Ja päeva lõpuks, kui me selle küsimuse üle hakkame tõsimeeli arutama, lõpetame me oma päeva õunasöömisega. See on piltlikult öeldes muidugi, sest piiblis ei ole juttu õunast, aga kristlikus kunstis on hakatud seda õunana kujutama. Nii et see on tagajärg, kui me vana mao küsimustele hakkame otsima vastuseid.

Kui suur on teie seisukohtade toetajaskond luteri kirikus?

Ma arvan, et valdav enamus kirikurahvast ei soovi näha arenguid suurema liberaalsuse ja ilmaliku ühiskonnaga kaasas kõndimise suunas. Lihtsalt küsimus on selles, et alati, kui niisuguseid küsimusi arutusele võetakse, siis ei räägita ära kogu tõde, vaid räägitakse pooltõdesid – me näeme ju seda ka Eesti ühiskonna arengutest –, kuni on saavutatud mingisugune otsus ja siis juba järgmine otsus.

Aga ma arvan, et loomulikult valdav osa meie kirikurahvast seisab traditsioonilisel usu alusel ega näe mingit vajadust, et seda peaks muutma. Siin ei ole üldse mitte millegi üle vaielda.

Problemaatiline ongi see, et neid küsimusi üritatakse ikkagi kuidagi hiilivalt arutusele panna ja suunda mudida. Minu meelest ei ole see õige ja kirik ei peaks seda tegema.

EELK-s on ka vaidlus selle üle, milline peaks olema jumalateenistuse kord. Uus kord on nüüd ju tegelikult teil kohustuslik, aga osa kogudusi ei ole sellele üle läinud. See on ka vastaseisu allikas?

Möödunud nädalal ütles peapiiskop välja, et kui vana agenda ehk siis vana jumalateenistuskorra kasutajad uuele korrale üle ei lähe, rakendatakse nende suhtes kiriklikke karistusi, kuni nad meelt parandavad – justkui ajaloolisele jumalateenistuskorrale ustavaks jäämine oleks mingisugune pattu langemise küsimus, mille puhul tuleks meelt parandada.

Minu meelest on see vastuolu või probleem tekkinud tegelikult halva juhtimise tulemusena.

Lisaks teoloogilistele erimeelsustele on meil probleemiks minu arvates ka juhtimiskultuuri küsimus, mis tähendab seda, et inimestega, kes on teist meelt kui kiriku juhtkond, ei arvestata piisavalt.

Näiteks mina ise esitasin aastal 2024 tervelt viiel korral kiriku juhtkonnale oma tähelepanekud selles osas, mis on teoloogiliselt problemaatiline arutelude aluseks olevas raamdokumendis, ja minu tähelepanekud jäeti omakorda tähelepanuta ning lükati kõrvale.

Ehkki ma olen teoloogiadoktor ja 35 aastat kirikus teeninud erinevates ametites, tunnen väga hästi teoloogilisi küsimusi ja mul on piisavalt pikk kogemus kirikutöös. Kiriku juhtkond lihtsalt ei pidanud vajalikuks selle kriitikaga arvestada, kuigi oleks võinud.

Sellest tulenevalt on ka minus süvenenud veendumus, et me vajame juhtkonna vahetust.

Seda juhtkonna vahetust saab ette võtta üksnes kirikukogu, kes on põhikirjaliselt ametisse valinud meie piiskopid ja kes teatud aja tagant valib ametisse kirikuvalitsuse liikmed. Mina ei ole kirikukogu liige. Mina ei saa siin teha rohkem kui esineda üleskutsega ja loota, et sellega arvestatakse või vähemasti selle üle arutletakse.

Aga ma näen, et me oleme mingis mõttes jõudnud senise juhtimisstiiliga ummikusse. Kirik ei ole siiski ainult kirikuvalitsus, kirik ei võrdu peapiiskopi või piiskoppidega.

Ma ütlen seda pigemini episkopaalse suuna toetajana kirikus, kes ma olen ju aastakümneid seisnud sellise üsnagi kõrgkirikliku liturgilise ja episkopaalse kiriku mudeli eest.

Praegu ma aga näen, et on tekkinud ikkagi ebakõla selles mudelis, täpsemalt öeldes ameti tegelikus rakendamises. Kui korduvalt ei võeta altpoolt tulevaid ettepanekuid kuulda, siis mingisugused järeldused tuleks ikkagi juhtimise osas teha.

Ma ei oska öelda, kas need minu üleskutsed kuskile välja viivad, aga ma kardan, et me lõhestame oma kiriku küsimustega, mida üldse ei peaks sel viisil päevakorda tooma olukorras, kus me tegelikult oleme vähemuskirik.

Eesti ühiskond on valdavalt ilmalik. Me peaksime koonduma oma traditsioonilise usualuse, oma õpetuse ümber ja mõtlema, kuidas seda kuulutada ja inimesteni viia ehk tegema misjonitööd. Aga selle asemel me nüüd vaidleme siin üksteisega selle üle, kas avada oma kirikut rohkem ilmalikule ühiskonnale ja võtta sealt mingeid ideid vastu. Ma ei usu, et see meie kirikule kasuks tuleb, ja see teeb meid väga murelikuks.

Kas kirikukogu saab kokku kutsuda ka erakorraliselt?

Kirikukogu saab kutsuda jah erakorraliselt kokku, selleks on omad protseduurid. Aga noh, kirikukogu puhul sõltub sellest, millised on seal jõuvahekorrad. Eesti riigis on praegu valitsus, kellel nagu rahva seas toetust ei ole, ja ometi riigikogu matemaatika hoiab seda valitsust veel järgmise aastani võimul.

Kirikukogu liikmed ilmselt peavad ka siis mõtlema, kas nad soovivad midagi reaalselt kiriku juhtimises muuta ja kas selleks on nüüd vaja juhtkond välja vahetada või piisab mingisugustest muudest sammudest. See ongi kirikukogu liikmete ülesanne seda kaaluda.

Minul on küll üsna vähe usku sellesse, et inimesed, kes on näidanud üles sellist juhtimisstiili, oleksid valmis midagi päriselt muutma, aga ma arvan, et seda muutust on nii stiilis kui ka sisus vaja. Kui praegune juhtkond on valmis ka kriitiliselt oma lähenemist ümber hindama, siis ka see oleks ju tegelikult lahendus.

Juhul kui mitte midagi ei muutu, kas te ikka jätkate rahulikult Saaremaal kirikuõpetajana?

Minu jätkamine ei sõltu tegelikult ju minust. Konsistoorium saab mind ühe otsusega ametist vabastada, küsimata minu arvamust, kas ma jätkan või ei jätka. See on tegelikult küsimus pigem kirikuvalitsusele. Aga ma olen andnud ametisse astudes ametivande armastada oma kirikut kui vaimulikku ema.

Ma tegutsen selle huvides, et see kirik oleks vaimulik kodu meile kõigile, et ta seisaks traditsioonilise usu alusel ja et me ei laseks ennast eksitada igasugustest moodsatest lähenemistest, mis ei ole jumala sõnaga kooskõlas. Ma püüan selle eest seista. Kui see peaks kaasa tooma minu ametist vabastamise – mis siis ikka, ega see pole ju maailma ajaloos midagi erakordset.

Kas peapiiskop on praegu siis teie meelest eksituses?

Selleks, et kellegi kohta öelda "eksituses", peaks olema selgelt tuvastatud, kas ta on esitanud väärõpetuslikku seisukohta. Sellist protsessi ei ole praegu toimunud. Aga mida saab öelda, on see, et sellised arutelud, mis on kirikus välja kuulutatud – ja eriti sellel kõnealusel vastuolulisel teemal –, on potentsiaalselt ohtlikud.

Ja see on kindlasti vale, kui me seda teed hakkame minema, selle eest ma hoiatan. Kui me kirikus räägime eksitusest, siis see on natukene kangem väljend, see viitab väärõpetusele ehk hereesiale. Selleks on vaja siis juba kindlat protseduuri ja kindlat otsust, et niimoodi saaks kellegi kohta öelda. Praegu ma selleks põhjust ei näe.