Nii Meelis Kiili kui ka Kalev Stoicescu on nüüd teatanud, et lahkuvad Reformierakonnast ja Eesti 200-st. Kas need lahkumised tulid teile üllatusena?

Jah.

Millal teie teada saite, et Meelis Kiili Reformierakonnast lahkub?

Täna hommikul uudistest. Ta oli mulle ja meie fraktsioonile ka kirja saatnud.

Mis tundeid see teis tekitas?

Ega see ju positiivne uudis pole. Ma mõistan, et ajad on keerulised ja otsuseid on ka vaja palju teha. Keerulistel aegadel ongi võimuvastutuse kandmine alati raskem kui selle kritiseerimine. Ma loodan inimestele tugevat närvi. Ja, ütleme nii, eks ma sõjameestest oleksin kõige vähem arvanud, et käsi värisema hakkab.

Aga kuidas ma ilusti ütlen... Riigikaitse on kogu Eesti ühiskonnas olnud viimastel aastatel prioriteetne valdkond. Sinna on läinud tohutult palju pingutust, energiat, raha ja vaeva just sellepärast, et Eesti inimesed saaksid ennast õhtul magama minnes kindlalt tunda, teades, et riik on kaitstud, mis sest, et meil on väga metsik naaber. Ja ma arvan, et nii see ka on. Kaitsekulutuste tase on selline ja otsused on ka olnud. Aga ma olen näinud, et selles valdkonnas, nagu ka mõnes teises, on vahel sellised valdkondlikud pinged.

Me ju mäletame, erinevad eksperdid ja hoiakud... erinevad väljaütlemised raportite ja muudel teemadel ei ole olnud positiivsed. Seal oli vähemalt Stoicescul ja Kiilil ikka tohutu eriarvamus, nii et eks see on kuhugi viinud. Aga ma ei alahindaks ka pingeid, mis tulenevad lähenevatest presidendi- või parlamendivalimistest.

Kaks kuud tagasi ütlesite Vikerraadio saates "Stuudios on peaminister", et olete oma meeskonna ehk Reformierakonna ja Eesti 200 koospüsimises kindel ega võta tõsiselt jutte valitsusliidu lagunemisest või mõne võimuliidu saadiku ülejooksmisest.Nüüd, kui tuli teade nii Meelis Kiili kui ka Kalev Stoicescu kohta – kuivõrd kindel te nüüd oma meeskonnas olete?

Oma meeskonnas olen ma väga kindel. Neid inimesi, kes kannavad vastutust ja keerulistel aegadel väärikalt oma mandaati, ükskõik mis rollis nad on, on väga palju ja neid on alati rohkem kui neid, kes vastutuules püssi põõsasse viskavad. Nii et ma olen oma meeskonna peale väga kindel.

Kuivõrd tõenäoline on, et mõni reformierakondlane, kes on praegu riigikogus, otsustab veel täpselt samamoodi Reformierakonnast lahkuda?

Ega ma ju ette ei tea, mis inimestel elu toob. Ma loodan, et neid otsustajaid on võimalikult vähe või et nad oma otsused võimalikult kiiresti ära teevad, et saaks edasi minna. Lõppkokkuvõttes on nii, et kui sa tõmbad joone vahele, siis tihtipeale on selgus alati parem kui ebaselgus. Täna on olukord ka veidi selline, et me oleme sisuliselt juba aasta toimetanud vähemusvalitsuse kombel. Nüüd on see ka arvudes nii.

Tegelikult tähendab see seda, et me oleme pidanud igale eelnõule ja seadusele otsima laiemat tuge opositsioonifraktsioonidest ja aknaalustelt saadikutelt, ja oleme selle saanud. Mis tähendab, et meie töötamise viis, ehk otsida võimalikult laia konsensust mistahes otsuste puhul, tegelikult ju palju ei muutu. See nõuab lihtsalt rohkem kompromisse ja pingutust. Ees seisavad presidendivalimised, eelarve tegemine ja väga paljud muud asjad. Selle nimel pingutame. Kui keegi teine tahab panna seljad kokku ja soovib moodustada enamusvalitsuse, siis selleks on ka Eesti Vabariigis mehhanism olemas, nii et sedagi on võimalik teha.

Hanah Lahe, Aivar Sõerd, Maido Ruusmann – need on nimed, mis on täna ajakirjandusest läbi käinud kui potentsiaalsed Reformierakonnast lahkujad. Kas teil isiklikult Reformierakonna juhina on nende inimeste osas kindlus, et saate nende toetusega ka jätkuvalt arvestada?

Seni olen saanud nende toetusega arvestada. Otsused, mis teha on, on alati kompromissid, vahel keerulised, vahel kõigile ei meeldi, aga olen kindlalt saanud arvestada. Ja loodan, et see ka tulevikus nii on. Kui see peaks teisiti olema, siis küllap igaüks põhjendab oma otsuseid ise. See on suur meeskond ja ma möönan, et ajad on keerulised. Samal ajal on vastandlikud soovid tõmmata koomale ja kärpida, teistes valdkondades on aga raha juurde vaja. Maksukoormus on sama, mis 1995. aastal. Tollal olid kaitsekulud üks protsent, nüüd on viis protsenti – kõiki muid valdkondi on tulnud koomale tõmmata. Paljud mured maailmas on muutunud jne. Loomulikult on see keeruline aeg. Lõppkokkuvõttes loeb see, kuidas sa oled suutnud Eestit edasi viia. Eesti on kaitstud, majandus kasvab ja liberaalsed väärtused on kaitstud.

Vaatasin, et kui Delfi näiteks küsis Aivar Sõerdilt, kas ta plaanib Reformierakonnast lahkuda, siis vastas Sõerd, et ta ei soovi teemat kommenteerida. Kas teie Reformierakonna juhina olete saanud näiteks Aivar Sõerdilt ammendavaid vastuseid?

Aivar Sõerd, viimane kord, kui sedasama küsimust küsis tema käest Postimees, ütles mulle, ironiseerides Postimehe küsimuse üle, et ta palus saata nimekirja, kelle käest seda veel küsitakse. Postimees talle seda nimekirja ei saatnud. Enne valimisi tuleb ju hästi palju kuulujutte. Kindlasti tuleb palju selliseid tarkusejagajaid, kes ütlevad, et nad on kogu aeg teadnud seda, teist ja kolmandat.

Aga eesti rahva jaoks on oluline siiski teatud hulk asju ja see, et Eesti riigil on valitsus. Isegi kui see on vähemusvalitsus, peab ta oma tööd tegema, mitte püssi põõsasse viskama. Me teeme kindlasti ka vähemuskoalitsioonis oma tööd. Kui keegi soovib selle asemele asuda ja öelda, et tal on enamus, siis selleks on veel kord mehhanism olemas – avalda umbusaldust, asu asemele, asu tööle. Aga mulle tundub, et hetkel on moes kriitika ja vastutusevabadus. Nii et kui see nii on, siis meie teeme oma tööd edasi, ja nagu öeldud, nende valdkondade kallal, mis Eesti jaoks olulised on.

Isamaa juht Urmas Reinsalu ütles, et Reformierakonnas arutatakse tõsiselt teie väljavahetamist. Kui palju sellel väitel tõepõhja all on?

Nagu öeldud – kuulujutt. Las neid kuulujutte siis levitab Reinsalu, mitte mina.

Aga kui palju sellel kuulujutul tõepõhja all on, on see täiesti alusetu?

Minuga ei ole keegi sellist arutelu pidanud. Kui tahate seda küsida, küsige Reformierakonna liikmete käest, aga sellist arutelu me ei ole pidanud, meil oli täna juhatus ja fraktsioon on. Aga see ei takista kuidagi Reinsalul seda kuulujuttu levitamast. Kui see ei kõlba, võtab ta järgmise.

Kas te ise olete tõsiselt kaalunud erakonna juhi positsioonilt tagasiastumist?

Erakonna juhi vastutus ei ole selline, et sa oled ainult iseenda peremees. Ma kindlasti arutan juhatuse ja fraktsiooniga kõiki olulisi küsimusi. Ja kui minu meeskond, kelle peale ma olen kindel, peaks olema sellepärast mures, siis me arutame seda. Aga praegu keegi sellist signaali andnud ei ole. Ja keegi ei oota ka tänase arutelu põhjal, et me viskaksime püssi põõsasse ja jätaksime oma töö tegemata.

Kavatsete jätkata Reformierakonna juhi ja peaministrina?

Jah.

Kui Meelis Kiililt küsiti, mille osas ta rahulolematu oli, siis ta ütles, et ootused teile peaministrina olid suuremad, et olete seni käitunud rohkem juhataja kui juhina. Peaministril peab olema ka selge tulevikuvisioon, mida Kiili ise ei tajunud. Mis te sellest kriitikast arvate?

Ütleme nii, et lahkuja kriitika on alati selline valikuline. Neid küsimusi oleks võinud alati küsida ja omavahel jagada. Ma kuulsin, et ka Meelis Kiilit häiris Rootsi vangide toomine tühja Tartu vanglasse ja väga palju muid selliseid mälestusi tuleb. Küsisin täna fraktsioonist, keegi ei mäletanud selle kohta kriitikat. Nii et lahkuja kriitika las jääb tema südametunnistusele.

Reformierakonna nägemus on lihtne. Kaks asja, mida ma lubasin tulles: et Eesti on kaitstud – sellesse valdkonda on läinud tohutu hulk pingutusi, isegi opositsioon ja kriitikud möönavad seda –, ja teine on majanduse kasvule pööramine. Eesti majandus kasvab hoolimata kõigest sellest, mis vahepeal on olnud. Meie hinnatõus on Euroopa kõige madalam ja see on väga palju Eesti ettevõtjate, Eesti inimeste teene, aga veidi ka valitsuse otsuste teene. Suurim maksualandus aitab sellele kindlasti kaasa.

Ja kindlasti on oluline see, et me suudame kaitsta vabadust, liberaalseid väärtusi ja hoida puhast loodust. Seda ma loen samamoodi omavalitsuse lipukirjaks. Seda ei ole üldse vähe, kui maailmas ringi vaadata. Ma arvan, et seesama plaan on väga hästi nähtav: liberaalne, moodne, tulevikku vaatav ja optimistlik.

Mis see plaan siis on? Kuidas neid plaane saab vähemusvalitsusega teostada?

Ega me sisuliselt vähemusvalitsusena või vähemalt sellise meelelaadiga oleme tegutsenud juba aasta. Me oleme otsinud kõigile otsustele laiemat konsensust, kui seda üksnes koalitsioon on. Sest ega me ju mäletame, meil on paljudes valdkondades erinevaid arvamusi, ja selle konsensuse ning toe me oleme tegelikult ju ka laiemalt saanud. Samamoodi tuleb ka edasi toimetada. Presidendivalimised seisavad ees, kus meie oleme öelnud, et toetame Ülle Madise kandidatuuri ja loodame, et see konsensus ja koostöö on laiapõhine.

Ja samamoodi ka eelarvega – ega eelarvesse saavad kirja need samad olulised printsiibid: riigikaitse, haridus, teede rahastamine, sotsiaalvaldkond ja väga paljud sellised sammud. Ma loodan, et kõigil leidub vastutustunnet seda toetada, aga me kindlasti teeme ka parlamendi tasandil pingutuse, et tullakse sellega kaasa. Opositsioon, kes on täna enamuses, ma meenutan, vastutab samamoodi riigi käekäigu eest.

Kuivõrd on teie hinnangul võimalik fraktsioonitute saadikute leerist või opositsioonist neid lisahääli leida, et olulised eelnõud, näiteks riigieelarve, vastu võtta?

See selgub ju nende endi otsuste tulemusena. Mulle tundub, et vastutustunnet ja riigimehelikkust on saadikutes tihtipeale rohkem kui nende parteide pressiteadetes. Neid saadikuid, kes omavahel ütlevad, et tehakse õiget asja, aga nende töö on valitsust kritiseerida, kuna kohe on tulemas valimised, on parlamendis päris palju, muuhulgas ka nendes samades Isamaades, Sotsiaaldemokraatides ja Keskerakonnas. Kas nad saavad vastu oma partei juhist tulla toetama eelarvet, eks nad seda ise otsustavad. Samamoodi ka aknaalused – sealgi on olnud minu meelest riigimehelikkust ja valmisolekut vaadata kaugemale, toetada otsuseid, mida on kriitilistes valdkondades vaja. Nii et ma loodan, et parlamendis on siiski neid, kes on andnud vande Eesti Vabariigile, mitte parteiprogrammile.

Kuidas te hindate, kuidas Kiili ja Stoicescu lahkumine Reformierakonnast ja Eesti 200-st mõjutab näiteks Ülle Madise võimalusi saada Eesti Vabariigi presidendiks?

Ehk väga palju see turbulents nüüd segadust ei tekita, ehkki veidi ikka. Meie hoiak Reformierakonna ja ka Ülle Madiset toetavate erakondade poolt, kelle seas on Eesti 200, sotsiaaldemokraadid ja ka fraktsioonituid saadikuid, on olnud selline, et see peab olema laiapõhjaline toimetamine. Need saadikud, kes lahkuvad mõnda teise erakonda lootuses saada paremad tingimused või parem positsioon, ma ei usu, et nad sellepärast oma positsiooni presidendivalimistel muudavad. Näiteks Kalev Stoicescu on ju enne öelnud – ja ka eilegi ütles –, et ta on nõus Ülle Madiset presidendiks toetama.

Meelis Kiili positsiooni ma tõtt-öelda ei tea. Eks ta peab ise ütlema, mis see tema positsioon on, aga presidendivalimistel ma eeldan ka Isamaalt ja Keskerakonnalt selget otsust. See on mõneti lihtne küsimus, millele vastata, et kas kogu selle paljusõnalise jutuvahu saatel suudavad nad Ülle Madist toetada või mitte? Sest avalikkuse toetus tal tundub olevat – näiteks Arvamusfestivalil tõstis enamus inimesi käe, kui küsiti, kas Ülle Madise võiks presidendiks saada –, ja tal tundub olevat ka toetus üle kogu parlamendi, nii et selle võiks kokku saada. Loodame selleni jõuda ja loodame, et opositsioon leiab endas vastutustunnet seda protsessi praeguses olukorras mitte kraavi keerata.