Õpime pidupäevaks kombed selgeks: tähista riigi sünnipäeva nagu aastal 1921
Kuidas tähistada Eesti suurt juubelit? Lähete te avalikule peole või peate pidupäeva pere ja sõprade seltsis, võib tulla ette omajagu kimbatusi: kuidas rõivastuda? Mispidi kahvlit hoida? Kuidas mitte näida talupoeglik? Sel puhul on tarvilik 1921. aastast pärit kombeõpik, mis aitab pidupäeva õigetmoodi tähistada nii külalise kui võõrustajana.
Et tähistada sajandat sünnipäeva väärikalt ja ilma piinlike sotsiaalsete eksimusteta, vaatame meiegi ajastuvaimus ja -sõnas üle olulisemad käitumisviisid 1921. aastal.
Esmajoones tuleb otsustada, kas soovite sel uhkel päeval võõrustada, olla võõrustatud või minna näiteks restorani.
Vähim ettevalmistust nõuab tähistamine avalikes ruumides, kuid sealgi on nii mõndagi, mida silmas pidada.
Avalikkudes ruumides tuleb piinlikult tagasihoidlikkust tähele panna. Hää elukomme nõuab, nagu üleüldse igal pool, oma ligimisese austamist ja respekteerimist ja oma enese isiku tagasisurumist. Vali naermine, kõnelemine ja kätega vehklemine on sel põhjusel alati koguni hukkamõistetav. Naisterahvast on see väga inetu, kui ta avalikkuis ruumes kõvasti naerab, ta võib seda teha tasakesi või tarbe korral taskurätikut suu ees hoida.
Niisama andeksandmatu on, kui meesterahvas kelneriga skandaali teeb – mida meil kahjuks õige sagedasti juhtub. Kelneri juhusliku lohakuse või tähelepanematuse korral tarvitab haritud inimene rahulikke kindlaid sõnu ja ei tunne tarvidust toorelt räusata või rusikaga lauale põrutada.
Kelneriga tuleb tarvitada rahulikke sõnu, mitte toorelt räusata. Autor: Sander Ilvest/PM/Scanpix Baltics Autor: Sander Ilvest/Postimees/Scanpix
Nagu kärarikas, silmatorkav ülespidamine, nii on ka kõlbmatu iseäranis toredais riidis avalikku kohta ilmuda. Uhked riided on sündsad ainult kinniseis ruumes, seltskonnas, pallil, teaatri looshes jne. Avalikkuis ruumes olgu riided korralikud, peened, kuid mitte liig toredad. Teisest küljest on aga ka kombevastane korratult, määrdunult ja iganend moes rahva sekka minna, see annab mulje nagu oleks inimene mingi metsaalune. Meil leidub kahjuks inimesi, isegi haritlasi, kes niisuguse välimusega uhkeldada püüavad, et see aga kuhugile ei kõlba, võib igaüks mõista.
Naeruvääriliseks teeb end meesterahvas, kes pruune kingi kannab ja seejures torukübara pähe paneb. Pruunid kingad kõlbavad ainult jalutuskäigule, nad ei sünni kinnisesse ruumi, seltskonda, teaatrisse, kontserdile. Naisterahvas, kes avalikkudesse kohtadesse kõiksuguste ehetega ja dimantidega ilmub, sõrmed sõrmuseid täis, teeb enese teiste naeruks.
Üks kõigesuurematest mõnusustest on oma sõpru ja tuttavaid enese juure kutsuda ja suuremat või vähemat pidusööki anda.
Kui te soovite riigi sünnipäeval külalisi võõrustada, on tarvis neile esitada kaheksa päeva enne pidusööki suusõnaline või kirjalik kutse. Kui kutse on kirjalik, peab kutsutu kohe vastama, et vajadusel jääks pidusöögi korraldajale aega mõnd teist tema asemele kutsuda. Kui kutsutu loobub, ütleb ta viisakate sõnadega ära, võimalikult äraütlemise põhjust nimetades ja kahetsust avaldades, et ta pakutavatest mõnusustest osa võtta ei saa.
Ükskõik, kas kutsest on loobutud või see vastu võetud, aga päev enne pidu tuleb võõrustaja juurde teha külaskäik - üksnes südamlikkude sõprade vahel ja ligidasel läbikäimisel jäävad need külaskäigud ära.
Kuidas reisida viisakalt?
Kui võõrustaja juurde viib raudtee, on see mõistagi mugav viis külla saabuda. Meie raudteedel võib kahjuks alati seda pahet tähele panna, et inimesed metsikult tungides ja kaasreisijaid koguni kõrvalegi tõugates vagunis võimalikult hääd kohta püüavad kätte saada. Säherdune hoolimatus annab ikka viisakusetunde puudusest tunnistuse. Pääasjaks jääb rongile minekul see, et mitte ei tungitaks. Kui vagunis vabu kohti olemas, saadakse need ilma päälesurumisetagi kätte; on aga vagun täiskiilut, siis on päälepressimisest vähe kasu või ta on koguni asjata.
Kõigepealt tuleb lasta inimesed rongist väljuda, alles siis ise siseneda. Autor: Liis Treimann/PM/Scanpix Baltics
Kui vagunis ainult üksainuke istekoht kahe reisija vahel vaba peaks olema, siis ei kõlba mitte sõnalausumata sääl istet võtta, vaid tuleb selleks enne luba paluda, näituseks sõnadega: "Kas lubate lahkelt?" Kes istub, peab jalad alati enese ligi hoidma, et kaasreisijad nende üle ei komistaks, koguni viisakuseta oleks kitsast istekohta surumisega avaramaks teha katsuda, seejuures teise riietelle istudes, neid nagu pressi vahel hoides. Viisakuseta on ka suure ajalehega kaasareisija nägu kinni katta, niiviisi väljavaatamist takistades.
Kuidas käituda, kui jõuate peole?
Pidusööke võib korraldada mistahes ajal oma hääksarvamise järgi. Kutsutud ilmugu natuke aega, umbes kümme minutit enne määratud tundi, mitte ilmaski hiljem. Hoopis kombevastane on minutki aega ennast oodata lasta.
Võõrustajatel peavad selleks ajaks olema tehtud kõik toimetused: iseäranis maksab see perenaise kohta, kes omi ettevalmistusi nii peab korraldama, et kõik valmis on, kui võõrad tulevad. Viimastelle on see väga piinlik, kui perenaine viimasel silmapilgul ärevalt edasi-tagasi käib, et sööki valmis sääda.
Kohtumisel ei anna meesterahvas iialgi naisterahvalle enne kätt, vaid ootab alati, kuni see talle käe ulatab. Ainult meesterahvas, kes üle 60 aasta vana on, võib naisterahvalle enne käe anda. Kätt ei tohi liiga kõvasti pigistada, mitte ülearu kinni hoida ja ka mitte ainult kergelt puudutada. Koguni viisakuseta on teisele ainult üht või paari sõrme ulatada. Üleüldse võib kõiki oma tundmusi käepigistusse sisse panna ja saab selle kaudu teisele tõsist rõõmu, südamlikkust ning tõsist sõprust avaldada. Tugev käepigistus on alati otsekohesuse tundemärk, kuna lõdev käeandmine või koguni lohakas puudutamine kõrkusest, üleüldse halvast iseloomust tunnistuse annab.
Meesterahvas ootab alati, kuni naine talle käe ulatab. Autor: Eero Vabamägi/Postimees/Scanpix
Saabudes tuleb kahtlemata võtta kaasa külakosti, kuid et külastus oleks jõudumööda nii võõrale kui perenaisele, peaks iga seltskonda armastav perekond käima läbi enam-vähem omasugustega. Kui meid pidusöögiks on kutsutud, siis oleme me kohustet ka kutsujalle pidusöögi andma ja meil oleks muidugi väga piinlik tundmus, kui meile peenes perekonnas toredusi on pakutud ja meie nendele inimestele siis oleksime sunnitud lihtsalt sööke andma, sest et meie ses suhtes üle oma jõu ei tohi minna.
Nii piduandjad kui külalised on suures õhtu toaletis: meesterahvad kannavad pikka kuube või frakki ja musti pükse, valget slipsi, valget vesti või musta frakkvesti, valgeid või heledaid kindaid ja lakksaapaid. Naisterahvad poolväljalõigatud seltskonnakleiti sabaga. Suurtes linnades kantakse niisugusel korral veel iseäralisi riideid nagu neid teaatris, kontserdil ja vastuvõtmisel kantakse. Kui tegu pole suurema pidusöögiga, vaid väikse seltskonnaga sõprade juures, kes nii suurt toredust enesele lubada ei saa, siis ilmuvad külalised oma ilusamas tänava- ehk promenaadi toaletis.
Frakk, valged kindad ja valge slips on sobilik rõivastus meestele. Autor: Rene Suurkaev/ERR
Jutuajamise eest peavad kandma hoolt kõik pidulised. Jutuajamine saab alati üksikute isikute haridusekraadist, vaimust ja meeleolust ärarippuma. Ainult ühte vana reeglit tuleb siinkohal veel korrata, nimelt, et hääs seltskonnas poliitikast ja usu asjust ei räägita.
Mida pidulistele söögiks anda?
Söökide kokkusääd ärgu olgu rikkalik, vaid peenike ja vaheldusrikas. Kui vähegi toreduse pääle rõhku pannakse, siis ei tohi kala laual puududa.
Eelsöögid seisavad koos lihasöökidest, kohased on metslinnud või mesloomad (metspardid, nurmkanad, faasanid, nepid, jänesed, metskitsed, metssead, põhjapõdrad jne). Praad ja kala olgu võimalikult suur, sest et ta muidu vähese maitsega. Aiavili valitakse aastaaja järele: talvel võib osalt ka sissetehtuid tarvitada, mis nüüd kiiduväärt hääduses saadav ja värskest vaevalt äratuntav.
Magusad vahelsöögid tulevad piinliku hoolega valmistada, sest et nad söögisedelil tähtsat osa etendavad. Maiusasjade väljavalik olgu rikkalik: ilus valmind ilma plekkideta puuvili, krakkmandlid ja rosinad, kompvekid ja peenike tort või mõni teine küpsis. Lõpuks juust, rikkalikus väljavalikus.
Söögid tuleb serveerida järgmiselt: pääle supi tuleb kõigepäält kala, siis järgnevad eelsöögid: kodulinnu-ragout'd, nurmkanad, vasikaliha riisiga, jänesed jne. Nüüd tulevad praed, ühest jätkub, antakse aga ka kaks või kolm. Neile lisaks antakse salatid ja kompotid, niisamati aiavili. Sellepääle järgnevad magusad vahelsöögid, jäätis ja maiusasjad.
Maiusasjade valik olgu rikkalik ja valmistatud piinliku hoolega. Autor: Lauri Laan/Nami-Nami retseptikogu
Veinid antakse harilikult järgnevas järjekorras: supi järele Madeira, Malaga ehk Kapvein, üleüldse mõni lõunamaa vein. Esimese käigu ajal Bordeaux ehk Burgander. Enne praadi Rheinvein. Dessert'iga Muscat, Alicante (valge) Malvoisie, Constance, Tokayer jne.
Paljuis majus antakse teiste veinide kõrval pidusöögil hakatusest saadik Champagner'i (mõrudat ja magusat). Õigusepärast tuleks seda ainult söögi lõpul anda, järelsöögi ajal, et sellele seda mõnu anda, mida ainult see sätendav vein anda suudab. Saksa Champagneritele lauldakse küll vahetpidamata kiidulaule, kuid asjatundja teab, et Prantsuse omad kõige paremad maailmas on. Kes Prantsuse oma eneselle lubada ei saa, see leppigu parem hää Rheinveiniga.
Perenaine muretseb tingimata, kuidas pidulauda sääda.
Lauakatmise viis oleneb iga mehe varanduslikust seisukohast. Kui aga maitset olemas, saab ka ilma suurte kuludeta lauda kaunilt ja asjakohaselt ehtida. Teatavad asjad on nüüd peenel laual tingimata tarvilised: laitmata peenike laudlina ja salvrätid, peenikesed klaasid ja ilus portselaan. Iga külalise söögiriistad ja -nõud tulevad ühesuguses korras lauale sääda.
Et külaliste silmadelle rõõmu valmistada, ei tohiks ka kõige lihtsamalgi laual lilled puududa. Igal külalisel peab küllalt ruumi olema, nende küünarnukid ei tohi teineteist puudutada. Iga taldriku kõrvale pannakse pahemalle poole kahvel, paremalle poole lusik ja nuga, viimane klaasist või metallist alusekesele. Taldriku kõrvale enam laua keskkoha poole pannakse väike taldrik salati või kompoti jaoks.
Taldriku ette säätakse klaasid: kolm klaasi säätakse kolmenurka, on neid viis, siis kahte ritta või ringi, kusjuures igal klaasil iga võõra juures üks ja seesama koht. Seesugune korraldus on lauale ülisuureks ehteks, iseäranis kui klaaside seas värvilisi on.
Salvrätik, mis võimalikult lihtsalt kokku pandud, varustetakse leivatükikesega ja pannakse supiga täidet taldriku kõrvale. Liiga kunstlikku salvrätiku kokkupanemist ei või just väga kohaseks kiita, peenetundelises võõras võib ta kergesti jälkusetunnet äratada, sest et ta otsatu käperdamise tõttu oma esialgse puhtuse kaotab.
Salvrätiku liiga kunstlik seadmine võib tekitada külalistes jäikusetunnet. Autor: Eero Vabamägi/PM/Scanpix Baltics
Salvrätti ei haruteta ilmaski koguni lahti, vaid ainult pikuti ja laotetakse lahtiselt põlvede pääle. Ei kõlba naisterahval ega meesterahval seda kleidi vahele või nööpauku pista, koguni kõnelemata krae vahele toppimisest. Salvrätti ei kõlba ka põranda küürimise lapi moodi tarvitada, vaid äiatakse ainult kergelt üle huulte.
Veini- ja veekaravin peab meesterahva lähedal seisma, kes peab naisterahvalle alati vett pakkuma, sest et naisterahvas oma veini, dessertveinid väjaarvatud, veega segab, ka Rheinveini juures teeb ta erandi.
Kuidas süüa, et mitte näida talupoeglik?
On rikkas majas nõndanimetet maître d'hôtel olemas, siis lõigub ta kõik libliktoidud ja alamad pakuvad neid võõrastelle. Peenes majas, kus maître d'hôtel'i olemas ei ole, peab majaperemees ise praed tükkideks lõikuma. Igalt vähegi haritud mehelt nõutakse, et ta seda oskama peab.
Väga viisakas on, kui majaperemees ise veinipudeli lahti teeb, mille juures pääle korgi väljatõmbamise pudeli kael salvrätiga üle tuleb pühkida, ja esimesed tilgad, mis korgitükke või muud mustust võivad sisaldada, oma klaasi valab. Alles siis ulatab ta pudeli võõrastelle.
Sissevalamisel ei tohi pudelit ilmaski alt kinni võtta, vaid ta võetakse kätte kaunis ülevalt poolt, sel kombel et nimetissõrm pudeli kaela kohal aset leiab. Joomisel hoitakse klaasi sõrmede vahel võimalikult elegandilt ja alt jalast; teda ei jooda kunagi ühe sõõmuga tühjaks.
Veiniklaasi hoitakse sõrmede vahel võimalikult elegandilt. Autor: Sander Ilvest/Postimees/Scanpix
Arvamine, nagu ei tohitaks laual enne sööma hakata kui kõik teised sööma on hakand, on täitsa ekslik. Supp on ju tema taldrikul, kui lauda istutakse, tähendab võib iga võõras ka kohe sööma hakata. Taldrikusse jäetagu ikka pisut suppi pääle söömist järele. Iialgi ei tohi taldrikut kergitada, et viimast tilka ära süüa, vaid taldrik peab puudutamata oma kohale jääma.
Konte ei tohi iialgi suhu võtta, see oleks hullem kui talupoeglik. Noa ja kahvli abil tehakse liha kondi küljest lahti; mis liig kinnine, see jäägu parem külge. Kahvli kumerus olgu ülespoole pöördud. Kahvlit ärgu hoitagu ilmaski nii, et ta kumerus alla poole pöördud — see näeks välja, nagu ajaksime viglaga heinu küüniuksest sisse.
Nuga ja kahvel pannakse ainult silmapilguks ristamisi taldrikuile, kui liha kõrvale leiba tahetakse süüa, mida ainult sõrmedega murtakse, ilmaski ei lõigata. Lõigates võiksid kergesti kooriku raasukesed naabrille silma või naisterahvalle väljalõigatud turjale karata. Pääle leiva midagi sõrmedega ei tohi puudutada.
Kala luud korjatagu liha seest hoolega välja; kui siiski mõni suhu peaks juhtuma, siis tuleb ta huultega kahvlile asetada ja sellega taldriku äärele panna. Iialgi ei tohi sõrmedega kala luud suust välja võtta. Sõrmedega ei tohi vähkigi puudutada. Kus iseäralisi riistu nende söömiseks ei ole ja kus hääde kommete peale rõhku pannakse, jäetakse see söök lihtsalt ära, sest koguni võimata on vähki süüa, ilma et sõrmi appi võetaks.
Söögi ettevõtmise aegu ärgu kõneldagu, sest et selleläbi kergelt äpardusi võib juhtuda. Veel vähem sünnis on täie suuga kõnelemine.
Mida võtta ette pääle söömist?
Võõras ei ole sunnitud igast söögist sööma ja ei tohi piduandja talle siin mitte üleliiga pääle käia. Võõral peab niisugune vaade olema, et teda häämeelega on kutsutud, mis põhjusel ta siis söökide seas oma hääksarvamist mööda võib valida ja häbeneda ei tohi.
Külaline peab ise vabalt ja rõõmuga toitude seast valima. Autor: Sander Ilvest/PM/Scanpix Baltics
Pääle söögi ei tarviteta kunagi hambaorke, peenikesel laual ei ole neid üleüldse olemaski. On siiski vastikuid söögijätiseid hammaste vahele jäänud, siis tuleb ära oodata, kuni laualt üles tõustakse, siis võib neid ilma nägemata kuskil nurgas, mõnd pilti vaadeldes, kõrvaldada.
Pääle sööki tõustakse püsti ja juuakse kohvi ja likööri söögilaual või saalis. Kas seltskond pääle kohvi ja likööri aegamööda lahkub või mitte, oleneb täitsa kutsumise laadist ja perekonna kommetst. Pikendatakse koosolemist, siis järgnevad pääle sööki mõnel juhtumisel laulu ja muusikalised ettekanded ja mängud, õhtul pakutakse mitmesuguseid maiusasju ja lõpuks, kella 12 aegu teed küpsistega.
Ilusat pidupäeva!
Artiklis on kasutatud väljavõtteid 1921. aasta raamatust "Kombeõpetus".