Mirjam Nutov | Just pidupäevadel tungib üksindus peale
Kindlasti teab igaüks meist kedagi, kes on üksildane – mis oleks, kui kingiks Eestile selle, et prooviks neid üksildasi märgata, teeb Mirjam Nutov ettepaneku Vikerraadio päevakommentaaris.
Minu koduriigis käib pidu. Kuuldavasti on see vägevam kui seto pulm. Mitte kolm, vaid tervenisti seitse päeva jutti! Ja mitte vaid pruudi ja peiu kodus, vaid kohe üle terve riigi. Kus aga leidub külaselts või kultuurimaja – pidu on garanteeritud.
Kutsed saadeti ammu välja. Kingisoovistki anti teada. See oli üsna lihtne ja mõnus: kinkige, mida tahate. Ja inimesed kinkisid. Kes suuskadel, joostes, aerutades või kõndides läbitud 100 kilomeetrit, kes 100 meetrit vaipa, kes 100 leiba, 100 lille, 100 pesakasti, 100 tamme, 100 mõtet või 100 palvet.
Kingitusi on igasuguseid. Tuleb vaid rõõmu tunda, et kingitegijaid on nii peadpööritavalt ja südantrõõmustavalt palju. See annab lootust, et jagub ka neid, kes pidupäevast tõeliselt rõõmu tunnevad ning on end ehk juba sättimagi asunud.
Paraku ei saa aga ükski pidupäev olla kõigi pidupäev. Isegi mitte sedapuhku.
Tänavu saab juba 10 aastat sellest hetkest, mil elu näitas, kui lihtne võib vahel kõik olla. Inimene on. Siis mööduvad sekundid – üks-kaks-kolm – ja inimest enam pole. Must ja valge. Edaspidi lihtsalt ilma isa siniste silmadeta.
Öeldakse küll, et aeg parandab haavad. Aga vabalt võib ka olla, et see on lihtsalt loll jutt. Ema ja isa olid uskumatult lähedased ja nõnda 25 aastat järjest. Kujutage nüüd ise ette, et olete kellegagi koos nii pikalt tähistanud üht päeva. Teil on olnud teie oma väiksed armsad traditsioonid ja tegemised ning ühtäkki olete selles kõiges üksi.
Ma mõistan täielikult, et pidupäevadel ei rõõmusta mu ema enam ammu. Vastupidi. Ta ütleb, et need on tema jaoks kõige raskemad ja keerulisemad. Meedias kostuv üleskutse suurest peonädalast ja ülevast meeleolust, soovitus, et hakkame sättima, üksnes süvendab kurbust. Hakkaks sättima küll, aga kuhu? Te ütlete, et peole. Mu ema küsib aga, kellega?
Ema teab, et tegelikult on tal hullult vedanud. Tal oleme ju meie – lapsed ja lapselapsed. Ja siis veel sõbrad, kelle kokkulugemiseks tuleb kahe käe sõrmedest puudus. Muidugi ta rõõmustab meie üle, aga tõdeb ka samas, et keegi meist ei saa asendada seda üht ja ainsat.
Üksindus pole tema mingi isiklik probleem. See on ühiskonnas vargsi ja salaja leviv epideemia, mis end ülbe ja ükskõiksena meie kodudes kutsumata külalisena sisse on seadmas. Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juht Iris Pettai tõdes ühes artiklis, et üksindusele annavad hoogu muutunud peremudelid, kus üheliikmelised leibkonnad on saanud Eestis domineerivaks pereeluvormiks. Statistika andmebaasid kinnitavad seda. Kui 2000. aastal moodustasid üheliikmelised leibkonnad kõikidest leibkondadest 31,2 protsenti, siis läinud aastal oli peaaegu 40. Seejuures väheneb kahe-, kolme- ja enamliikmeliste leibkondade arv kindlat.
See tähendab aga seda, et kui sa elad üksi, siis sa ka oled üksi ning siis on sul ka vähem võimalusi suhtlemiseks. See omakorda põhjustab terve rea erinevaid probleeme, kuni selleni välja, et näiteks politseil tuleb lisaks kõigele muule tegeleda ka selliste väljakutsetega, kus kohale saabudes ilmneb, et tegelikult polegi keegi hädas ning, et inimesel oli vaja hoopis seltsi. Tõsi, selliseid väljakutseid tuleb ette pigem harva, aga ainuüksi fakt, et neid on, näitab, kuhu oleme liikumas.
Jah. Kurbust ja üksindust ei saa paraku mõõta, aga näib, et kõige valusamalt ründavad nad just siis, kui ukselävel on mõni pidupäev. Päev, mil me peaks olema koos oma lähedastega, oma heade inimestega. Jagama olnut ning unistama tulevikust. Aga kui ei ole kedagi, kellega jagada?
Pole vahet, kas olla Lasnamäel või Ruusmäel. Üksinduse eest pole keegi kaitstust. Ta poeb su hinge. Teeb haiget. Tuletab meelde, kuidas asjad päriselt on.
Päris päriselt ei saagi seda ravida, küll aga leevendada. Sestap mõtlen, et mis oleks, kui igaüks meist kingiks meie 100-aastasele riigile 100 korda märkamist. Kui kingiks kõik need, kes juba midagi kinkisid ja siis ka veel kõik need, kes polegi veel jõudnud midagi kinkida.
Ma ei räägi siin sellest, et pereliikmed võiks teineteisele helistada. See oleks muidugi kena, aga mitte just alati pole perega kõik kõige paremini. Elu juba kord on selline. Niisiis on minu mõte järgmine: kindlasti teab iga meist kedagi, kes on üksi – mis oleks, kui teeks katset ning prooviks teda hetkeks märgata. Ütleks tere ja küsiks, kuidas läheb. Veel parem kui viiks tükikese pidupäeva kooki. Ehk tihkas teda isegi külla kutsuda?
Mina helistan igatahes oma 75-aastasele sõbrannale Luhametsa külas ning uurin, kuidas tal elu läheb ja kas hobune on juba ostetud. Siis teen kõne vanaemale ning muidugi ka emale. Mis siis, et ma ei saa neile kellelegi asendada seda üht ja ainsat, aga vähemasti saan ma märgata ja olemas olla.
Eriti just pidupäeval. Et oleks natukenegi kergem. •
Kõiki Vikerraadio kommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Rain Kooli