Aimar Ventsel | Mis on Eesti komberuum ehk millest kõneleb tasuta asi? ({{commentsTotal}})

Aimar Ventsel.
Aimar Ventsel. Autor/allikas: Tartu ülikool

Kui hästi me seda eestlast ja eesti kultuuri ikkagi tunneme? Või on meil tegemist mitme eesti kultuuriga ning erinevad kultuurid eksisteerivad kõrvuti, teineteise sees või suisa teineteisele vastandudes? küsib Aimar Ventsel oma arvamusloos.

Tunnistan ausalt, et mul on tasuta asjadega väike probleem. Kuna ma kuigi tihti ise teiste jaoks omast vabast ajast midagi teha ei soovi, siis ma üritan vältida tasuta vastutulekuid teiste poolt. Või kui ma kunagi korraldasin kontserte, siis soovisid kõik sõbrad külaliste nimekirja pääseda. Seetõttu kogunes aga raha nii vähe, et sain hädavaevalt bändidele maksta, endale ei jäänud midagi üle. Viimasel ajal olen hakanud piirama ka seda, kui palju ma tasuta jagatavaid raamatuid ja plaate vastu võtan. Vastavad riiulid ajavad lihtsalt üle.

Tasuta äraandmisel on aga ka mastaapsem pool. Kui ma üheksakümnendatel ja nullindate alguses elasin Saksamaal, siis paljud mu asjad olid tasuta ära antud kraam. Paljudes Saksa linnades on selline komme, et paar korda aastas panevad inimesed tänavale asjad, mida neil vaja ei ole, teised valivad vajamineva sealt välja ja ülejäänu läheb prügimäele. Tollel ajal saabusid Poolast ja isegi Venemaalt suured veoautod, mis mööblit, nõusid ja kogu muu kraami koormate kaupa ära vedasid.

Üks mu Tartu Ülikooli magistrantidest kaitses hiljuti magistritöö Kopenhaageni nn vaikiva kaubanduse poodidest. Need on konteinerilaadsed poed, kuhu inimesed saavad ära anda kasutamiskõlblikke asju ja teised neid jälle sealt võtta. Poe eest kannavad hoolt paar vabatahtlikku, kõik muu aga toimub enam-vähem vaikides: astub inimene tänavalt sisse, võtab, mida vaja, ja teeb liigse kärata minekut.

Ma omal ajal mõtlesin, et Eestis midagi sellist niipea olla ei saa, sest esiteks on rahvas märksa vaesem ja kellel seda nõuka aegset mööblit või muud trääni ikka vaja läheb. 

Nüüd on asi aga nii, et tasuta äraandmine levib järjest rohkem ka Eestis. Näiteks on Facebookis kogukond nimega „Tasuta kraam“ ja mul on väga hea meel, et selle looja on üks mu endiseid tudengeid Ruta Pärnpuu.

Iseenesest pole taolise kogukonna eksisteerimine kuigi keerukas: kel midagi vaja või üle on, see paneb kuulutuse üles ja edaspidi juba kontakteerutakse isiklikult. Niimoodi vahetab omanikku uskumatult lai valik asju, alates vanadest telefonidest ja mööblist kuni kleepsudeni. Tuleb välja, et peaaegu igale asjale on Eestis võimalik leida ka uus omanik. Keegi kusagil kogub kleepse ning mingil fanaatikul on kindlasti vaja katkist magnetofoni, et selle juppe taaskasutada.

Ma ise panin kunagi väljapakkumisele terve kastitäie legoklotse ning mõtlesin, et kellel neid ikka vaja võiks minna. Suur oli aga üllatus, kui mulle esimese veerand tunni jooksul hakkas saabuma kirju lasteaedadest ning õhtuks olid legod juba ära viidud. 

Antud grupi kaudu leidsin ma Facebookist veel teisi gruppe, kus ei tegeleta ainult ebavajalike asjade äraandmisega, vaid igasuguse inimeste altruistliku aitamisega. Ma tean küll, et see ei lähe eestlase enesekuvandiga (küüned alati enda poole ja hästi vingus) päris hästi kokku, ent meil elab siin sadu inimesi, kes on nõus abivajajatele raha andma või toitu ostma. Muidugi omaenda võimaluste piires, ent ikka.

Mind pani selline fakt kohe täitsa mõtlema. Ma olen filantroopiat alati pidanud rikaste inimeste valdkonnaks, aga tuleb välja, et Eestis elab täiesti tavalisi inimesi, kes on nõus pärast tööd poest läbi minema, et abi vajavale perekonnale kotiga toitu viia. Neid postitusi ja inimeste siiraid abipakkumisi oli hästi liigutav lugeda. Ja just selliste inimeste olemasolu on ka mind ennast motiveerinud panema rohkem kaupa poodide kassade juures perioodiliselt seisvatesse toidupankade kärudesse. 

Mõned aastad tagasi avaldati lõpuks ometi eesti keeles kuulsa prantsuse antropoloogi Marcel Maussi raamat „Essee kingist: vahetustegevuse vorm ja mõte arhailistes ühiskondades“. Seda raamatut on nii inglis- kui ka eestikeelsetes retsensioonides süüdistatud idealismis ja liigses optimismis. Maussi üks väide on näiteks: „Õnneks pole kõik veel klassifitseeritav ostu ja müügi terminites. Lisaks müüdavale väärtusele on asjadel endiselt alles sentimentaalne väärtus [—] Kaupmehemoraal pole ainus, mis meil on.“

Kuid see raamat pole mingi inimheaduse propagandaõpik, vaid tõsine uurimus industriaalajastule eelnenud ühiskondade kinkimise ja tasuta äraandmise tavadest. Mauss peab nimelt kinki „totaalseks sotsiaalseks fenomeniks“, mida saab mõista ainult laiemas kontekstis. Mida ja kuidas ning milleks ära antakse, saab selgeks, kui uurida antud rahva kultuuri, majandust, religiooni ja ühiskondlikku korda.

Ühesõnaga, kinkimine on mõtestatav vaid kultuurikonteksti silmas pidades. 

See kõik toob mind aga hoopis teise mõtte juurde. Praegu on üks olulisematest avalikkuses ekspluateeritavatest teemadest eestlase, eesti kultuuri ja olemuse üle arvamine. On nende kirjutiste ja kommentaaridega kuidas on, ent ükski teine eestlane ei süüdista eestlasi altruismis, pigem on ikka vastupidi.

Kui nüüd lähtuda Maussi teesist kingist kui „totaalsest sotsiaalsest fenomenist“, siis võiksime endale esitada küsimuse selle kohta, kui hästi me seda eestlast ja eesti kultuuri ikkagi tunneme. Või on meil tegemist mitme eesti kultuuriga ning erinevad kultuurid eksisteerivad kõrvuti, teineteise sees või suisa teineteisele vastandudes? Ühesõnaga, mis see kurikuulus eesti komberuum siis lõpuks on? •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: