19. septembril käisin Pärnus konverentsil „Mitmekultuurilisus – oht, võimalus, väärtus?“, mille korraldas integratsiooni sihtasutus koostöös Tartu ülikooli Pärnu kolledži, Pärnu omavalitsuse ja kultuuriministeeriumiga. Kokku oli tulnud inimesi erinevatest valdkondadest, politseist kuni kirjanikeni välja.

Nagu oodata võis, läkski arvamustevahetuseks igihalja teema – integratsiooni – üle. Integratsioon on sihukene asi, mida keegi ei oska õigupoolest defineerida, sellest hoolimata aga teatakse, millega on tegemist ja ollakse kindel, et sellega on probleem. Probleemi subjekt on teatavasti Eestis elavad venelased, kuid probleemi olemus on lahtine – viidatakse keeleoskusele, teises meediaruumis elamisele, erinevale arusaamisele ajaloost ja teab millele veel.

Sellepärast on väga kahju, et kohale ei tulnud Katri Raik, kelle ettekande pealkiri („Meie venelased: kindlalt väärtus ja võimalus! Narva ainetel“) lubas teistmoodi lähenemist antud teemale. 

Üks huvitav filosoofiline küsimus on muidugi see, et kas probleemi üldse eksisteeribki, kui keegi ei oska täpselt sõnastada probleemi olemust. Millega seoses tõin ma näiteks sellesuvise arvamusfestivali, kus Yana Toom korraldas Keskerakonna telgis vestlusringi hallide passide teemal. Kohale oli kutsutud ka Jaak Madison, kelle seisukohad Yana Toomi omadest diametraalselt erinesid. Lühidalt võttes arvas Yana Toom, et kõigile kodakondsuseta inimestele tuleb anda võimalus võtta Eesti Vabariigi kodakondsus ja eks inimesed ise otsusta. Nii või teisiti, teema oleks sellega lõpetatud.

Madison oli aga kategooriliselt vastu igasugusele „kodakondsuse kinkimisele“.

Ma kuulasin seda ja mõtlesin, et vähemalt ühes on diskussioonikaaslased sarnasel positsioonil – jutt käis eestlastest ja venelastest kui kahest hermeetiliselt eraldatud hemisfäärist.

Nojah, jätame nüüd kõrvale selle, et eestlased ja venelased ei ela juba ammu täiesti eraldatud maailmas, vaid läheme hoopis arusaama juurde, et Eestis elavad umbisikulised venelased. Siinkohal läksin ja otsisin välja 1999. aastal ilmutatud „Eesti rahvaste raamat“ (Jüri Viikberg). Praegu, 2017. aastal, oleks vaja selle raamatu ajakohastatud järge, ent ma tean, et selle kokkupanek nõuaks fanatismi. Jüri Viikberg käis sõna otseses mõttes läbi erinevate rahvaste esindajad või ka neid esindavad kollektiivid ning pani niimoodi oma entsüklopeedia kokku. Kusagilt peaks ilmuma keegi, kes selle ringi järjekordselt läbi teeb. 

Ma üritasin leida värskemat infot Eesti Vabariigi etnilise koostise kohta, ent detailset ülevaadet ei leidnudki. 2000. aastal räägiti Eesti Vabariigis 109 keelt, 2011. aasta rahvaloenduse andmeil elas Eestis üle 180 rahvusrühma, kusjuures mõni on esindatud vaid paari inimesega, teised sajakonna ja kümmekond rahvusrühma enama kui tuhande inimesega.

Pole vaja olla eriline raketiteadlane, et (kas või libistades pilgu üle Viikbergi raamatu sisukorra) saada aru – lõviosa neist rahvastest pärinevad endise Nõukogude Liidu erinevatest osadest ning on osa venekeelsest kogukonnast.

Olles teinud juba mitukümmend aastat uurimistööd Siberis, on mind alati hämmastanud, et saatuse tuuled on kandnud Eestisse mõne esindaja praktiliselt igast Siberi rahvusrühmast. Jukagiirid, jakuudid, evengid, hakassid, eveenid, nanaid, burjaadid – keegi neist elab ka Eestis. Kogu selle kirju seltskonna mahutatakse aga eestlaste poolt sageli lahtrisse „venelased“.  Sinna alla kuuluvad erinevad kultuurid, keeled, köögid ja ka religioonid, niipalju kui neid keegi usub.

Eestlasel on võimalus selle kirevusega kokku saada mõned korrad aastas, kui korraldatakse järjekordne vähemusrahvaste kultuurifestival, kus saab vaadata korea, kabardiinibalkaari või ukraina tantse, suurema ürituse puhul pakutakse ka rahvusroogasid, üldjuhul mitmesuguseid pirukaid. Nii võib öelda, et Eesti Vabariigis toimub vähemusrahvaste folkloriseerimine, nende olemasolu teadvustatakse avalikus ruumis läbi eksootika. 

Pärnus toimunud konverentsi modereeris Urmas Vaino, kes esitas mulle küsimuse, et miks me ei tea näiteks Eestis eksisteerivast venekeelsest kultuuriruumist suurt midagi. Küsimus on muidugi selles, et kas tõesti ja kes ei tea. Eestis eksisteerib venekeelne teadus, teater, kirjandus, igat masti muusika ja teab mis veel. Kinokunsti vist siiski ei ole.

Mul ei olnud ka vastust, et kuhu see kõik hajub, miks eestikeelne meedia seda kajastama ei kipu. Võib ju olla, et näpuotsaga kirjutatakse, räägitakse ja kõike seda ka näidatakse televiisoris, ent pilk libiseb üle ja saadud informatsioon ununeb ruttu.

Vaadates tagasi Pärnu konverentsile – ega keegi lõpuks tõstatanudki küsimust, kas olemasolev ning konkreetselt eksisteeriv mitmekultuurilisus on oht või väärtus. Seega võime edasi elada teadmisega, et Eestis elavad peamiselt eestlased ja venelased ning oodata järjekordset vähemusrahvuste folkloorifestivali. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.