Sotsialismi kokkukukkumisest oli siiski enam kui kümme aastat möödas, kõik endised sotsialismimaad ja Nõukogude Liidu lagunedes tekkinud riigid elasid juba pikemat aega oma elu ja igaühel neist oli oma individuaalne arengutee.

Mäletamist mööda oponeerisin ma kolleegile väga lihtsa argumendiga. Nimelt olin ma natukene aega enne Helsingi konverentsi keeranud raadionupu Raadio Nelja lainele ja seal käis parajasti saade pealinna turgudest. Paljud vanemad vene inimesed helistasid saatesse ja varem või hiljem kandus nende jutt sellele, et „enne, nõukogude ajal, oli turgude olukord…“. Parem või halvem, see ei mängi enam rolli. Minu vastuväite sisu oli, et sotsialismist saame me rääkida nii kaua, kuni sotsialism inimeste jaoks veel midagi tähendab. 

Hiljuti kohtasin ma ühes akadeemilises diskussioonigrupis sarnast väidet: „Nii nagu mõnda aega tagasi pandi kõik, mis seostub Ida-Euroopaga, postsotsialismi patta.“ Millega seoses mulle meenus, et postsotsialismist pole jah viimasel ajal kuigi aktiivselt räägitud, ei teaduses ega väljaspool seda. Põhjus on nähtavasti selles, et sotsialism kui ühiskondlik ja majanduslik formatsioon – kasutades marksistlik-leninistlikku terminoloogiat – on tõesti kas hävinenud või siis välja juuritud.

Näiteks Balti riigid lagundasid sihikindlalt ja plaanipäraselt sotsialistliku majanduse ning nendega kaasas käinud poliitilised ja sotsiaalsed institutsioonid. Venemaal, teisalt, üritati osa neist – kas või kolhoosid-sovhoosid – kõikide vahenditega säilitada. Praeguseks on tulemus aga sama, enamik neist vabrikutest, koondistest, kolhoosidest või kolhoosidest on hingusele läinud. Lihtsalt nendes endistes Nõukogude Liidu osades, kus visalt klammerduti nõukogude pärandi külge, oli hilisem üleminek seda valusam. 

See, mida on aga võimalik igal pool endiselt kohata, on nostalgia ja/või eitus. Nostalgia tähendab mineviku üleidealiseerimist, eitus aga radikaalset minevikus kas või pisikese positiivse momendi leidmisest keeldumist. Viimasel ajal on Eestis puhkenud vähemalt kaks tormilaadset ekstsessi avalikkus ruumis, kui sotsialistliku mineviku vaagimine jälle oluliseks osutus. Esimene kord oli tegemist aktsiooniga „Kõik vastavad Lobjakale!“ ja teisel juhul võiks juhtunut nimetada „Kõik vastavad presidendile!“

Esimene mullistus oli seotud Ahto Lobjaka väitega, et Karl Marxi ideed on siiski ülimalt humanistlikud ning suure saksa ühiskonnateoreetiku arusaam inimkonna tulevikust siiski positiivne. Lobjaka väide päästis valla suure vastulausete tulva, kus paljud inimesel avanes võimalus demonstreerida oma teoreetilisi teadmisi marksismi vallas, selgitada oma arusaama nõukogude perioodi ajaloost ning anda sellele ka kompromissitu hinnang.

Teise juhtumi puhul – kas nõukogude lapsepõlv oli helge või mitte – oli asi märksa huvitavam. Siin vastandusid selgelt kaks narratiivi – nostalgia helge lapsepõlve järele  ja tagasivaatav süsteemikriitika. Ning kuna asi puudutas paljusid isiklikult, siis köeti kired üles.

Huvitav oli lugeda seda vastastikust andmist nostalgiafoorumites. Sealne rohujuuretasandil nostalgia kombineeris vaieldamatult kriitilist suhtumist tänapäeva Eesti Vabariiki mineviku idealiseerimisega – vanasti oli kõigil töö, vorst oli naturaalne, aga praegu pole ei tööd ega vorsti…

Kui aus olla, siis ma mõtlesin, et sellised kired nõukogude mineviku üle on Eesti Vabariigis juba minevik. Venemaal hakkas retrospektiivne Nõukogude Liidu kultus eriti tuntavaks muutuma 2011. aasta paiku, Bolotnaja väljaku sündmuste eel. Viimase aja uurimused näitavad ka nõukogude nostalgia levimist noorte seas ehk siis sellises elanikkonnarühmas, kes pole päevagi elanud Nõukogude Liidus või on seal sündinud ja elanud vaid paar esimest eluaastat.

Ka eestikeelsetes nostalgiafoorumites hakkasid kiidulauluga Nõukogude Eesti aadressil silma paar inimest, kes pildi järgi olid liiga noored, et nõukogude elu esmakogemuse järgi tunda. Kõrvalt vaadates on see – praegu vast harvaesinev – fenomen päris huvitav.

Kui nüüd peaksin ma defineerima postsotsialismi, siis ma ei teeks seda läbi siirdeühiskonna majanduse ega reformeeritavate ühiskondlike struktuuride analüüsi, vaid vaadates nostalgia või eituse relevantsust ühiskondlikule mõttele. See on Eestis vastuvaidlematult olemas. Nõukogude aeg kütab kirgi üles, nõukogude mineviku „õige“ interpreteerimine on tähtis ja selle nimel ristatakse piike.

Võib nentida, et nõukogude peatükk Eesti ajaloos pole veel suletud, seal on seletamise- ja konfrontatsioonivajadus sisse programmeeritud. Lähtudes kõigest eelnevast võime nentida tõsiasja, et Eesti on veel postsotsialistlik. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.