Ei saa me läbi Lätita... Kui Hando Runnel need read kirjutas, siis oli tal meeles hoopis muu. Tegemist on nõukogudekriitilise iroonilise luuletusega, mille lõpuread keeravad hoopis Koola poolsaarele ja Uurali mäestikku. Ja ega ma pole kindel, et peale mõne retrobändi keegi antud luuletuse täisteksti peast tsiteerida teabki.

See-eest on Läti nüüd kesksel kohal nii ametlikus meedias kui ka sotsiaalvõrgustikes. Lätist tuuakse alkoholi. See on teada tõsiasi ning piiri taga ootavad (kui ma viimati sealt mööda sõitsin) kaks poodi, üks neist eriti muljetavaldav alkoholiparadiis.

Peale selle käiakse Lätis toiduainete ning ehitusmaterjalide järel. Ja just lugesin Facebookist küsimust, et kas ja kuidas saab Lätis taarat ära anda.

Ka see pole saladus, et on olemas enam või vähem esinduslikud arvutused selle kohta, kui palju Eesti Vabariigi riigikassal otseste ja kaudsete maksudena raha saamata jääb. Siia juurde veel väheneva läbimüügiga poed, kuuldused tallinlaste organiseeritud alkoostureisidest ja pidev Eesti valitsuse (ning eriti Jevgeni Ossinovski) saamatu poliitika kirumine. 

Kõike seda lugedes ja kuuldes tekib tunne, et nüüd on avanenud taevaluugid ja Eesti Vabariik on sattunud mingisse ootamatusse majanduslikku keeristormi, nähtuse küüsi, mida keegi pole varem näinud ega sellest ka kuulnud. Selle nähtuse nimi on piirikaubandus või siis pikemalt piiriülene kaubandus.

Tegelikult on piirikaubandus sama vana kui on piirid, mille mõlemal pool müüakse enam-vähem samu kaupu erineva hinnaga.

Nüüdseks juba hästi mitu aastat tagasi käisin ma Pärnu nüüdseks kahjuks juba hingusele läinud folkpunkansambliga Legshakers Saksamaal festivalil. Õigemini nemad esinesid ja mina tõlkisin. Festival oli Saksa-Poola piirilinnas Frankfurt an der Oder, mida ühendas Poola kaldaga suur sild.

Silla teises otsas asub Słubice nimeline linnake. Słubice on kordades väiksem kui Frankfurt an der Oder, ent elu seal keeb. Seda just tänu hinnavahele Saksamaaga. Poola pool on täis alkoholi- ja riidekauplusi, iga kolmas maja kannab saksakeelset hambaarstikabineti silti ning tänavail on kümneid suitsuputkasid. Kuna sakslastel on traditsioon pühapäeval perega restoranis lõunatada, siis on linn täis erineva köögiga restorane, kõigil saksakeelsed menüüd nii uksel kui laua peal.

Antropoloogina oli seda kõike huvitav vaadata ja nentida, et kogu see pakkumine rääkis paljugi (ida)sakslaste tarbimisharjumustest. Polnud ma näiteks enne tähele pannud, et Saksamaa idaosa elanikud niivõrd massiliselt jooksid munalikööri või üldse läägelt magusaid napse. Aga kui kümnete liitrite kaupa ostetakse, ju siis ka ära juuakse.

Saksamaa põhjaosas on see-eest moes nn Butterfahrt (võireisid) nimelised sõidud Taani, kust kokkuhoidlikud sakslased ostavad suurtes kogustes võid. Taanlased omakorda ostavad Rootsist alkoholi, eriti õlut. On olnud võimalus viibida Taani ja Rootsi piiril asuvas kaksiklinnas, mis Rootsi poolel kannab nime Helsingborg ja Taani poolel Helsingør. Omal ajal oli täitsa jabur jälgida, kuidas taanlased kärudega õllekaste praami peale viivad, et siis tühjade pudelite laadungiga jälle Rootsi suunduda. 

Piirikaubanduse alus on vahe hindades, ent mitte alati. Näiteks on Peterburist alates 2000. aastate algusest sõidetud Soome esmatarbekaupade järgi. Ostetakse kusjuures neid asju, mis olid ka Peterburis saadavad – nagu lahustuv kohv, nõudepesuvahendid, üldse igasugune kodukeemia. Ja mõnevõrra ka toiduaineid. Soomlased on ehitanud oma poolele piiri venelastele suuri kaubanduskeskuseid, et ryssä liiga sisemaale ei roniks.

Peterburglaste ostuvaimustus ei olnud tingitud mitte niivõrd hinnavahest, kui just usust, et ühe ja sama firma tooted on Soomes märksa kvaliteetsemad. Ja vähemalt lahustuva kohvi puhul olen ma selle väitega nõus.

Kui 2014. aastal Vene rubla kolksuga kukkus, vähenes ostutulv drastiliselt. Kuid mõne kuu pärast kehtestas Venemaa „vaenulike“ toiduainete sisseveo embargo ja kel vähegi raha oli, kiirustas Soome (ning väikest viisi ka Narva) ostma palmiõlivaba juustu ning nitraadivaba vorsti. Ei tea, kas see tõele vastab, ent soomlased olla piiripunkti taha püstitanud suisa loosungi „Suur tänu, Putin!“

Tegelikult on ka Eestis piiriülene kaubandus kogu aeg eksisteerinud. Ida-Eestis on kogu aeg tegeletud sellega, et tuuakse Venemaalt odavat alkoholi, kütust ja sigarette. Sellele lisandub ehitusmaterjalide ostmine Ivangorodist. Vastu viiakse Venemaale juustu ja mõningaid spetsiifilisi alkoholitooteid, nagu viski või džinn.

Teine laine on aga alati olnud seotud põhjasuunaga – soomlaste alkoturismist on igaüks kuulnud, aga peale selle käivad soomlased Eestis arsti juures, ooperis, spaades ja ostavad massiliselt tavalisi toiduaineid.

Kuna kumbki neist suundadest eriti keskmist eestlast ei puuduta, siis paljud meist ei teadvusta endale, et Eesti on juba ammu olnud hinnavahel põhineva raha- ja inimvoogude keskel. Vaadates piirikaubanduse ajalugu ja sellest fenomenist tehtud uurimusi, võib mainida, et midagi katastroofilist Eesti-Läti piirikaubanduses ei ole. Väga suur osa Euroopa riikidest elab sellega juba aastakümneid ja ükski neist pole kokku kukkunud. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.