Kümmekond aastat tagasi, pärast pronksiööd, küsis Eesti suur sõber, Ukraina professor Georgi Potseptsov: "Kas te eestlased ikka ise saate aru, kui suur kaitsekilp on teie keel?" Georgi on kaasaja psühholoogiliste sõdade teooria guru, kelle Eestis viibimise üks põhjuseid on tihti olnud Haapsalu, kust ta otsib ja leiab loomerahu.

"Te saate kõigist aru, aga keegi teist aru ei saa!" oli üks tema mõtteid ja see on suur konkurentsieelis, eriti praegu. Näiteks, Ukraina, kus kogu elanikkond räägib ka vene keelt, oli vene propaganda ja vale vastu kaitsetu ja sisuliselt murdis see läbi iga inimeseni. Teil on erinev, kirjutas Georgi veel  paar päeva tagasi, teil saadakse kohe aru,  kui võõras tuleb valetama. Asi muidugi nii ilus ei ole, meil on tekkinud ka neid omakeelseid valetajaid, aga ega meid tõesti eriti lihtne kätte saada ei ole. Eriti kui arvestada, et 25 aastaga oleme kaotanud kaks keelt, vene ja soome ja võitnud ühe, ehk inglise.

Kättesaamise probleem oli Venemaal muide Kataloonia valimiste mõjutamisega, sest polnud piisavalt hispaania keele oskajaid ja siis võeti appi inimesed Venetsueelast, kes on praegu Venemaa üks väheseid liitlasi. Sellest rääkis veebruaris ühes Tallinnas peetud loengus Toomas Hendrik Ilves. Venemaalt aga leida piisavalt hulka hea Eesti keele oskusega inimesi, kellel oleks ka piisavalt paindlik südametunnistus,  on kindlasti veel raskem.

Eesti keel kui suur kaitsekilp praegu eriti ägenenud infosõjas on aspekt, mida mitte mingil juhtumil ei tohi alahinnata. Keeleteadlased ei ole mitte paksude prillidega nohikud, kes tolmunud raamatute vahel mõttetustega tegelevad, vaid selle seisukoha järgi Eesti rahvusliku kaitse eesliini võitlejad! Aga sellest arusaamine nõuab  muidugi suurema pildi taju.

Kui oma keelt ei kaitse, ei saa ta ka meid kaitsta.  Rein Taagepera peab keele suurimaks ohuks inglise keelt ja on fakt, et inglisekeelseid väljendid murravad meie tavakeelde hooga sisse. Kuulsin alles mõni päev tagasi suurel konverentsil ettekannet, kus esineja rääkis reläksimisest ja õigest attitjuudist. Samal ajal on tõenäoline , et järgmiste valimiste üheks sisuliseks peateemaks kujuneb vene keele staatuse põlistamine Eestis, nii hariduses, tavaelus kui ka riigi toimimises. Trendid selle olukorra saavutamiseks on ilmsed ja tegevus aktiivne.

Loomulikult on meil juba palju inimesi, kelle emakeel on mingi muu. Mu eesti keele õpetajast õde tegi oma koolis mõned aastad tagasi emakeelepäeval eksperimendi ja palus lugeda  luuletuse lastel, kelle emakeel on mingi muu. Uskuge või mitte, kokku tuli 10 kõige erinevamates keeltes luuletust! Aga kõik need lapsed õpivad eesti koolis eesti keeles ja muutuvad niimoodi paljude keelte oskajatena igapidi rikkamaks ja konkurentsivõimelisemaks. Seega, katse luua Eestisse paralleelne venekeelne ühiskond on tegelikult venekeelse elanikkonna võimaluste vähendamise strateegia. See on neile ohtlik ja alandav, nagu ei oleks inimestel andekust mingi võõrkeele õppimiseks. Kõigil on.

Goethe ütles omal ajal, et "arendage oma omadusi, mitte iseärasusi". Eestis elavate inimeste meid kõigist teistest eristav omadus on eesti keel ja ainult idioot annab vabatahtlikult ära oma peamise plussi. Tänase jutu valguses ma loodan, jääb osa uskuma, et mitte ainult plussi, vaid ka kilbi.

Üks emakeelepäeva  tähelepanek veel. Seoses lugemise vähenemisega on avalikus meedias tarvitatav keel muutunud ka palju värvitumaks. Vähe on väljendeid, kõnekäände, vanasõnu, aforisme, kõike sellist, mis tegelikult muudavad kommunikatsiooni palju tõhusamaks. Seepärast hakkan ma kõikide oma kommentaaride lõpus tooma kas pühendusi või soovitusi, mis on mingi tsitaadi või väljendi kujul. Täna annan soovituse, kuidas valida erakonda.

See, mis on teie paremuselt teine erakond, on igaühe enda otsustada, aga esimese ja kõige tähtsama erakonnakuuluvuse sõnastas Juhan Liiv juba kaua aega tagasi see kõlab:

Ma olen iga päev nii mitu-mitu-meelne,

kas vabameelne, vana-, kodanlane,

kas töömees, jah, ka aadel mõnikord.

Ja kes veel teab, kuhu rändaks meel,

kui ununeks üks erakond: mu eesti keel.

Nii järelikult: minu erakond on eesti keel.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.