Viimased 15 aastat on minu uurimistöö fookuses olnud eesti keelekeskkonnad. Keelekeskkonna analüüsist selgub, et üks põletavamaid probleeme on eesti koolikeele lõhe ehk Eesti haridussüsteemi jagunemine eesti ja vene õppekeelega pooleks.

Keeleliselt segregeeritud koolisüsteemil on nii plusse kui ka miinuseid. Miinuseid on paraku rohkem. Muidugi, esimene pluss on see, et emakeeles õppimine on stressivabam – see lihtsalt toimub loomulikumalt, kergemini. Teine pluss on see, et emakeelne kool toetab keelelist ja etnilist identiteeti. Kui nüüd vaadata Eesti koolisüsteemi, siis PISA tulemustest ilmneb, et vene koolide õpitulemused on nõrgemad kui eesti keele õppekeelega koolidel. Samas on meie vene koolide õpitulemused paremad kui õpitulemused Vene Föderatsioonis.

Vene koolis eesti keele õppimine on raskem ja keerulisem, kui eesti õppekeelega koolis. See nõuab lihtsalt eraldi pühendumist, see protsess kestab kauem. Keeleliselt eraldatud kool taastoodab ka keeleliselt eraldatud ühiskonda. Ja see on minu arvates üks tõsiseid julgeolekuohte.

Vene keel Eestis pole ohustatud

Milline on vene keele olukord Eestis ja võrdluses teiste Balti riikidega? Vene keel ei ole Eestis ohustatud. Seda kinnitavad etnolingvistilise vitaalsuse uuringu tulemused, kus inimesed vastasid küsimusele, mis keeles nad igapäevaselt suhtlevad pere, sõprade, töökaaslaste ja hobikaaslastega ning avalikus ruumis.

Küsimuste vastuseid oli võimalik varieerida – "ainult vene keeles", "põhiliselt vene keeles", "eesti ja vene keeles võrdselt" – ning teises skaala otsas oli "ainult eesti keeles". Selgus, et 67 protsenti Eesti venekeelsest elanikkonnast suhtleb igapäevaselt põhiliselt või ainult vene keeles. Neid, kes suhtlevad eesti ja vene keeles võrdselt, on 27 protsenti. Ainult või põhiliselt eesti keeles suhtlejaid on kuus protsenti.

Isegi Lätis, kus venekeelse elanikkonna osakaal on suurem kui Eestis, on neid, kes suhtlevad ainult vene keeles, juba oluliselt vähem - 51 protsenti. Ja neid, kes suhtlevad kahes keeles, on oluliselt rohkem kui Eestis. Ja Leedus on olukord märksa teistsugune, kuna Leedus on venekeelse elanikkonna osakaal vaid 10 protsendi ringis rahvastikust. Seetõttu suhtleb suur osa vene taustaga inimesi igapäevaselt ainult leedu keeles. Selle põhjal võib öelda, et vene keel Eestis ei ole ohustatud.

Samas on keeleline segregatsioon sel sajandil Eestis suurenenud. Näiteks Ida-Virumaal on eesti emakeelega inimeste osakaal kahanenud 18 protsendilt 16 protsendini ja Lasnamäel lausa 33 protsendilt 26 protsendini. See tähendab, et siiani enam-vähem toiminud lõimimisviisid hakkavad tasapisi ammenduma. Kõik, kes on soovinud end lõimida, need on lõiminud. Ülejäänud osas toimub väike segregeerumine etnilise ja keele põhjal eri linnaosadesse.

Etniliste eestlaste osakaal kahaneb 

Me teame, et Eesti rahvastik on kahanemas väikse sündimuse tõttu. Praeguse sündimuse jätkudes peaks Eesti rahvaarvu püsimiseks lisanduma 21. sajandi lõpuks sisserändega umbes 440 000 inimest. Isegi kui välja rännanud inimesed pöörduvad tagasi Eestisse, võib saja aasta pärast etniliste eestlaste osakaal Eestis kahaneda alla 50 protsendi. Kui me suudaks sündimuse viia taastetasemele, ka sel juhul on juurde vaja 200 000 inimest, kui soovime, et rahvastik jääks sama suureks.

Mis see tähendab? Mina ei hakka võtma seisukohti, kui suur peaks olema sisseränne või kuidas seda reguleerida. See, mida ma saan öelda, on, et viimase kolme aasta jooksul on Eesti muutunud taas sisseränderiigiks. Praeguse seisuga on umbes pooled tagasipöördujad ehk eestlased ja Eesti venekeelsed. Umbes 30 protsenti on Ukrainast ja Venemaalt, umbes 10 protsenti Euroopa Liidust, umbes 10 protsenti mujalt maailmast. 40 protsenti nendest, kes on tagasi tulnud, asub õppima eesti õppekeelega kooli, 40 protsenti vene õppekeelega kooli ja 10 protsenti ja inglise õppekeelega kooli.

Kui me kujutame ette olukorda, kus sisseränne jätkub enam-vähem sellises mahus kui praegu, siis see tähendab, et meie keeleliselt eraldatud koolisüsteem hakkab taastootma lõimimisprobleeme. Need inimesed, kes tulevad endise Nõukogude Liidu aladelt ja kelle kodukeel on vene keel, valivad, kui see on nende enda voli, oma lastele vene õppekeelega kooli.

Inglise keel murrab peale

Teine probleem on ingliskeelne üldharidus, mis on tegelikult praegu üsna väike – 456 õpilast kõigest, mis on 0,3 protsenti. Ingliskeelset haridust üldhariduskoolis saab kaheksas koolis, enamik neist on erakoolid, aga on ka kaks munitsipaalkooli - Tallinna Inglise Kolledž (TIK) ja Miina Härma Gümnaasium. Erakoolis on aga õpe tasuline.

Ingliskeelne üldharidus võib sisserände tingimuses tekitada efekti, kus meil tekib elanikkonna kiht, kes õpib inglise keeles ja proovibki selles keeles Eestis hakkama saama. Samamoodi võib tekkida elanikkonna kiht, kes satub vene kooli ja üritab vene keelega hakkama saada.

Seega, rändepöörde ja segregatsiooni tagajärjel on siia tulevatel inimesel voli valida, kas suunduda eesti, vene või inglise suunale. Ja me ei tea täpselt, kuhu nad lähevad, kui see valik jätta nende endi teha. Riigi ja ühiskonna huvides on tagada sama sidus ühiskond kui praegu ka 30, 50 või 100 aasta pärast.

Selleks on mõned seadusandlikud lahendused. Rändetaustaga inimeste valik peaks olema kas erakool või eesti õppekeelega munitsipaalkool. Québecis Kanadas, mis on prantsuskeelne piirkond, on sisse seatud reegel, et rändetaustaga lapsed saavad õppida ainult prantsuse õppekeelega koolis, kuigi ingliskeelse vähemuse jaoks on selles piirkonnas olemas ka inglise õppekeelega koolid. Samasugune regulatsioon tuleks minu hinnangul kehtestada ka Eestis.

Teine koht, kus tuleks seadust selgemaks kirjutada, on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse õppekeelt puudutav paragrahv, milles on sätestatud, et eesti õppekeelega kool on see, kus 60 protsenti õppetööst toimub eesti keeles. Me kõik mäletame, miks see punkt sinna sisse sai. Kui praegu lugeda seda paragrahvi, mis õppekeelt puudutab, siis nagu ütles õiguskantsler Ülle Madise, on seadus aja jooksul kirjutatud nii keeruliseks, et seal on võimalik kõike teha. See pügal tuleks kirjutada selgemaks, et munitsipaalkoolis ei antaks ingliskeelset haridust. Riik ei peaks maksumaksja raha eest andma haridust inglise keeles.

Avatud lasteaia programm

Aga alustada tuleks lasteaia tasemelt, kui meie põhieesmärk peaks olema see, et tekiksid kontaktid eesti ja vene kodukeelega laste vahel. Et me suudaks ületada kakskeelse maailma fenomeni. Selleks tuleb lihtsalt lapsed kokku panna. Seda ei saa teha sunniviisiliselt, see peaks olema vabatahtlikkuse alusel. Selleks tuleb välja töötada avatud lasteaia programm, kus toimuks kahepoolne keelekümblus ehk mõlemad keeled oleks kasutusel. Kus kasvatajad valdaks mõlemat keelt ja lasteaia lõpuks oleks suhtlustasandil kõigil lastel suus nii eesti keel kui ka vene keel. Sellised lasteaiad võiks olla ilma kohatasuta.

Võiks olla mingi motivatsioon, et toetada vanemaid oma lapsi sinna panema. See on kindlasti kõige perspektiivsem Tallinnas, kus on nii eesti kui ka vene emakeelega inimesi piisavalt. Näiteks Ida-Virumaal on avatud lasteaia programmi keerulisem teha ja mujal Eestis on selle jaoks ka vähem vajadust. See on eeskätt koht, kus Tallinnas saaks alustada.

Üldhariduses tuleks luua eesti õppekeelega koolide juurde vene algkooliklasse, milles õppivad lapsed saaksid algkooli jooksul nii hästi venekeelse kirja- ja lugemisoskuse kui eestikeelse keele- ja kirjaoskuse. Seejärel võiksid nad õppida koos eesti lastega samades klassides, aga neile oleks tagatud kuni gümnaasiumi lõpuni vene keele, vene kirjanduse ja vene kultuuri ainete plokk, mida nad õpiksid omaette või koos nende eesti lastega, kes sooviksid ka seda õppida. Ehk eesti koolide juurde tuleks luua n-ö vene liine.

Selline algkooliklass eesti kooli juures võiks vanemale olla vaikimisi valik oma piirkonnas. Ja ainult sel juhul, kui vanem ütleb, et ta tingimata ei taha, et laps läheks eesti kooli, saaks ta valida lähima vene õppekeelega kooli.

See töötaks taas kõige paremini Tallinna piirkonnas. Ida-Virumaal on seda keerulisem teha, sest eesti õppekeelega koole on seal vähe. Aga Narva rajatakse kaks riigigümnaasiumi ja ühest sellisest võiks tulla midagi, mida me kutsume eliitkooliks – kooliks, kuhu saab õppima tulla igalt poolt. Sel koolil võiks olla mingi atraktiivne kallak, näiteks rahvusvahelised suhted ja diplomaatia, mis võiks tõmmata eesti emakeelega noori üle terve Eesti ja loomulikult vene emakeelega noori Ida-Virumaalt. Et tekiks keskkond, mis toetaks isiklikke kontakte ja vastastikust keeleõppimist.

Sisserände kasvu ja segregatsiooni süvenemisega ei anna lõimimine sel viisil, nagu ta on olnud suhteliselt edukas viimased 25 aastat, enam sama häid tulemusi. Lahendused peaksid olema paindlikud, pigem suunatud lastevanemate motiveerimisele ja mitte sunnile. Kultuuriliselt pehmed. Vähemusidentiteedid peavad saama ka tagatised. Neid lahendusi ei saa teha kampaania korras. See ei saa olla kellegi valimiskampaania. Pigem peab see peab olema asi, mis kasvab nagu lumepall. Aga ka selleks on vaja põhimõttelist otsust. Keelelõhe ületamine on kogu Eesti ühiskonna huvides ja see otsus tuleb teha konsensuslikult üle terve poliitilise skaala.

Martin Ehala artikli aluseks on ettekanne, mille ta pidas riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti keel kui riiklik taristu" arutelul.