Tartu apelli töörühm: professori väited “Ringvaates” olid eksitavad ({{commentsTotal}})

Enn Loigu
Enn Loigu Autor/allikas: ERR

16. aprilli “Ringvaates” rääkis Tallinna Tehnikaülikooli veekvaliteedi ja -kaitse professor Enn Loigu, „viimasel ajal on tselluloositehase asjus külvatud väga palju ebaadekvaatset informatsiooni“. Tselluloosi tehase vastased ehk Tartu apelli töörühm leiab, et tegu oli eksitavate väidetega, mis pole kooskõlas hea teadustavaga.

Enn Loigu kommenteeris saates Tartu Ülikooli professori Ülo Manderi selgitusi EstFor Investi kavandatava tselluloositehase võimalike mõjude kohta. Järgnevalt toob Tartu apelli töörühm välja väited, millega nad nõus ei ole.

Videoklipp kõnealusest intervjuust:

Professor Loigu sõnul kavandatavas tehases „kasutusel on arendaja poolt kinnine süsteem, jahutusvee torn, mis tähendab, et veeringlust ja jahutusvett eraldi ei võetagi. See teeb seda, et talvel kõige madalama temperatuuri juures ja kriitilisel perioodil võib veetemperatuur kilomeetri ulatuses tõusta vaid 1,6 kraadi. See on tühine ja ei tee loodusele küll mitte midagi“.

Jahutustorn töötab soojusvahetusel välisõhuga ja osalise vee aurustumisega. Rõhutame, et Soome analoogsed tehased ei kasuta kinnist jahutussüsteemi, kuna seda süsteemi on kallim üleval pidada (kuigi just külmemas kliimas on selle efektiivsus suurem). Äänekoskis kaaluti jahutustornide kasutamist, kuid sellest loobuti: eralduva auru hulk oleks liiga suur ja tekiks tõsine jäätumisoht. Allikas.

Soome tehased kasutavad jahutusveena pinnasevett, mille hulk on mõnel juhul kümme korda suurem kui protsessis kasutatav vesi. Emajõel oleks sellise veehulga kasutamine välistatud väikese vooluhulga tõttu. Seegi annab aimu taolise suurusega tehase mittesobivusest Emajõele. Soome tehaste ümber olev suurem veehulk võimaldab saateainete suuremat lahjendust ning keskkonnal saastega paremat toimetulekut.

Tehnilistel ning majanduslikel põhjustel on meilgi võimalik, et kavandatavas tehases vajalikku jahutusvett hakatakse väga suurtes kogustes võtma Emajõest.

Eeltoodu valguses on selge ka see, et varem esitatud väited veetemperatuuri tõusust 0,3 kraadi võrra väljalasketoru otsas ei ole realistlikud.  

Veetemperatuuri tõus 1,6 kraadi Emajões 1 km ulatuses tehasest mõjutab suure tõenäosusega nii vee-elustikku kui ka jääkatte tekkimist Emajõel.


Saatejuht Marko Reikop: “Veel mingid mürgid satuvad tehase heitvette, kas see on reaalne oht?“

Professor Enn Loigu: “Ei ole reaalne oht, aga kindlasti seda tuleb uurida. Eriti kloororgaanilisi ühendeid, ja see on kindlasti uuringutega ka kavandatud ja planeeritud.”

On kummastav, et professor Loigu käib sellise veksli välja („ei ole reaalne oht“) hiigelsuure keemiatehase puhul. Tselluloosi- ja paberitootmine on suurimaid reostusallikaid Maal*. Tselluloositehase heitvees sisaldub mitmeid elusorganismidele mürgiseid aineid, mille sattumine loodusesse võib oluliselt mõjutada elusolendeid ning ökosüsteemi toimimist. Arvestades Emajõe ja Peipsi suhtelist väiksust ning juba niigi põdurat tervist, samuti kavandatava tehase suhteliselt suurt tootmismahtu, on reostus vältimatu.

Mitu neist mürgistest ühenditest, sh ülimürgised kloororgaanilised ühendid, ei lagune looduses, vaid akumuleeruvad elusorganismides. Need ühendid on mürgised ka inimesele. Uusimas teaduskirjanduses** leitakse, et senine käsitlus saasteainete mõjust ökosüsteemide toimimisele on valdavalt olnud puudulik ja liigselt lihtsustav.

Lisaks eelmainitule, Soome tselluloositehaste aastaaruannetes, mida kõik saavad avalikult lugeda, peetakse klooriühendeid riskiks ja nende vähendamine heitvees on üks suurimaid prioriteete. Seetõttu on hämmastav professor Loigu hoiak, et ülalmainitud ühendid ei kujuta endast äärmiselt tõsist probleemi. Teadlase selline suhtumine on vastutustundetu mitte ainult looduse, vaid ka inimeste tervise suhtes.


Saatejuht Marko Reikop: „Teine asi on fosfor, et väga palju fosforit eraldub sinna loodusesse, ja see on kahjulik.“

Prof Enn Loigu: „Seda kahjuks räägitakse, aga ei kujutata ette seda, milliste lahjendushulkadega on tegemist ja vooluhulkadega. Nimelt, kui vaadata statistilisi andmeid, siis Emajõe fooniline fosforikoormus on kuskil 41 mikrogrammi liitris ja kui lisada rajatava tehase reovee koguhulk, siis see /fosforikoormus/ tõuseks ainult 7 mikrogrammi liitri kohta.“ /.../ „Tehas eeldab vähemalt kahekümnekordset lahjendust, aga Emajõgi tagab keskmise äravoolu juures ligi 70kordse lahjenduse.“

Fosfori, samuti saasteainete puhul oleks „lahjendus“ tulemuslik siis, kui vesi suubuks lõpuks avatud või oluliselt suurema veehulgaga veekogusse. Ent antud juhul jõuab reovesi Peipsi järve, kus saasteained kuhjuvad. Võrdluseks, rääkida antud juhul lahjendusest on umbes sama, kui petta ennast, et mahlaga lahjendatult pool liitrit viina ära juua on oluliselt vähem purjutegev kui juua see viin lahjendamata. Vahe on selles, et mahlaga lahjendatult ei hakka alkohol ehk nii kiiresti pähe, kuid lõpptulemus on sama. Samamoodi on fosfori ja kõigi muude kahjulike ühenditega. Oluline ei ole kontsentratsioon liitris või kuupmeetris vees, olulised on lõppkogused, mis Peipsi järve (suublasse) jõuavad. Kõigi heitvees sisalduvate ainete, sh ülalmainitud mürkide, aga ka fosfori mõju puhul on määrav heiteainete koguhulk ehk mitu tonni aastas saasteaineid vette lastakse.

Tõenäoliselt arvestab professor Loigu taas kord eeldusega, et fosfori kontsentratsioon heitvees oleks 0,5 milligrammi liitris, mitte aga maksimumväärtuses, mida praegune seadus tselluloositehase puhul samuti lubab, ja see on 2 mg/L.

Kui lähtuda Emajõe keskmisest vooluhulgast 70,1 m3/s ja professor Enn Loigu andmetest, ka siis jõuaks Peipsisse aastas 15 tonni fosforit rohkem. See on 2,5 korda rohkem kui proportsionaalselt Äänekoskis. Kokku (koos loodusliku fooniga, ehk siis 48 μg/l) jõuaks Peipsisse 106 tonni fosforit aastas. Kuid Tartu veepuhasti pingutab juba praegu, et ettenähtud normide piirides püsida.

Igasugune, ka suhteliselt väike fosforilisa halvendab Emajõe ja Peipsi seisundit, kuid meenutame, et Eesti on nõustunud täitma Euroopa Liidu Veedirektiiviga seatud kohustust Peipsi ja Emajõe ökoloogilist seisundit parandada seniselt „kasinalt“ (viiepalliskaalal 2) „heaks“ (viiepalliskaalal 4).


Saatejuht Marko Reikop: „Kuidas on nii, et üks spetsialist ütleb, et ei tohi ehitada ja uurida, ja teine ütleb, et tuleb ehitada ja uurida?“

Prof Enn Loigu: „Ta /prof Ülo Mander/ kahjuks ei ole vee ala spetsialist. Ta on rohkem maastikuökoloogia suunaga.“

Sellisele väitele otsesõnu vastata ei luba töörühma väärikus. Professor Ülo Mander on oma valdkonnas ühe protsendi enimtsiteeritud teadlaste hulgas maailmas. Huvilistel soovitame vaadata Eesti Teadusinfosüsteemist professor Manderi muljetavaldavat hulka rahvusvaheliselt tunnustatud teadustöid, osalust rahvusvaheliste teadusajakirjade toimetustes, juhendatud ja juhendamisel olevate doktoritööde loetelu. Prof Ülo Manderi teadustööde valdkonnad on:

VALDKOND: 1. Bio- ja keskkonnateadused; 1.8. Keskkonnaseisundit ja keskkonnakaitset hõlmavad uuringud; CERCS ERIALA: T270 Keskkonnatehnoloogia, reostuskontroll; PÕHISUUND: Loodusgeograafia ja maastikuökoloogia.


Professor Enn Loigu:  "Emajõe suudmeala ei ole uuritud."

Eesti Keskkonnauuringute Keskus teeb Emajõe suudmealal Peipsis juba aastaid seiret. Peipsi ja Emajõe vesikond on maailmas enim uuritud vesikondi, mille seisundit on jälgitud juba ligi 100 aastat. Olemasolevate uuringuandmete põhjal on selge, et Peipsi ja Emajõe mistahes reostuskoormuse suurenemine on lubamatu, nii järve ja jõe ökoloogilise seisundi kui ka Eesti rahvusvaheliste lepingute tõttu.

Seetõttu leiame, et uued uurimistulemused ei saa kummutada juba olemasolevat teadmist, mistõttu võiks tehase eriplaneeringu olemasolevate uuringute põhjal lõpetada, kuna analoogiate põhjal (nt eeskujuna toodud Äänekoski tehas) on juba olemas seadusega nõutav tõendus vältimatu kahju tekkimisest reostuskoormuse suurenemise näol.


Saatejuht Marko Reikop viitas saates paaril korral, justkui oleks „nad“ igasuguse tehase ehitamise vastu, mis on paraku küll levinud, aga siiski eksitav väide.

Tartu apellis, kuhu on alla kirjutanud ka professor Ülo Mander, sedastame selgelt: Eesti riigil tuleks uurida alternatiivseid puidukeemia võimalusi – ka Eestis arendatakse puhtamaid tehnoloogiaid, mille puidu- ja veevajadus ning seega ka keskkonnamõju on oluliselt väiksemad.“ (vt tartuapell.ee, jaanuar 2018).

Apelli töörühm, kuhu kuulub ka professor  Ülo Mander, on oma memos kohtumisele keskkonnaminister Siim Kiisleriga kirjutanud: „Alternatiivseid puidukeemia tehnoloogiaid plaanitakse ka Eestis juba lähiaastatel rakendada. Need kasutaksid suuresti sama toorainet (paberipuu, hake), kuid tehased võivad olla ligi 10 korda väiksemad, tehase veevajadus ligi 20 korda väiksem, kasulikeks toodeteks tehakse enam kui 90 protsenti toorainest (pleegitatud Kraft-tselluloosi puhul on see vaid 40-45 protsenti).

Lisame, et praegu kavandatud uuringud on mitmes mõttes puudulikud: puudu on mh heiteainete kogumahtude koosmõjusid käsitlevad uuringud, samuti pikaajaliste mõjude uuringud. Samuti on puudu uuringud mitmete tõenäoliselt oluliste kaudsete (sh keskkonnamõjudest tulenevate) sotsiaal-majanduslike mõjude kohta.

Küsimus jääb, kas sellise tootmismahu juures, nagu EstFor Invest planeerib, on võimalik üleval pidada väga kalleid keskkonda säästvaid puhastusseadmeid. Äänekoski tootmismaht on üle 1 miljoni kuupmeetri tselluloosi aastas, kuid Eestisse kavandataval tehasel on teadaolevalt planeeritud 650 000- 750 000 kuupmeetri juures, mis tähendab, et ka tulud on väiksemad ja tõenäosus soetada eriti kalleid ja tõhusaid puhastusseadmeid on väike.

Lõpetuseks: väljavõte ALLEA (All European Academies) poolt koostatud ja kogu Euroopa poolt heaks kiidetud teadlase eetikakoodeksist, mille ametlik tekst on olemas ka eesti keeles.

Teadus toetub teadlaste kogukonna tööle, mida ideaaljuhul tehakse tellijate ja rahastajate survest ning ideoloogilistest, majanduslikest ja poliitilistest erihuvidest sõltumata.

Teadlased järgivad uurimistulemuste avaldamisel ja nende tõlgendamisel avatuse, aususe, läbipaistvuse ja korrektsuse põhimõtteid /../.

Väärkäitumisest:

/---/ võib paljude teiste lubamatu tegutsemise näidete hulgas esile tuua järgmised:

/.../ Teadustulemuste enese teada jätmine.

/..../ teadustulemuste esitamine eelarvamust tekitaval või süvendaval viisil.

Samad põhimõtted kehtivad ka Eesti hea teadustava dokumendis, mis on vastu võetud novembris 2017.

* 1. Environment and Climate Change Canada. 2016. National Pollutant Release Inventory

2. EPA. 2017. Toxics Release Inventory Analysis

3. EPA. 2016. Advancing Sustainable Materials Management.

4. Environmental Paper Network. Mapping Pulp Mill Expansion.

5. WWF. Social and Environmental impacts of Paper Production

** 1. Arnot, Mackay, Parkerton, Zaleski & Warren. 2010. Multimedia modeling of human exposure to chemical substances: The roles of food web biomagnification and biotransformation. Environmental Toxicology and Chemistry 29: 45-55

2. Schiesari, Leibold & Burton. 2017. Metacommunities, metaecosystems and the environmental fate of chemical contaminants. Journal of Applied Ecology 55: 1553-1563 (ülevaateartikkel)

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: